Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2215129t1h9654.jpg)
Euroopa eri alkoholikultuuride ilmestamiseks on levinud näide kahest täiskasvanust, üks neist joob iga päev klaasi veini, teine kord nädalas korraga seitse klaasi. Mõlemad tarbivad nädalas küll ühepalju alkoholi, kuid nende alkoholikultuur on täiesti erinev.
Euroopa juhtivatest teadlastest koosnenud grupp, kuhu kuulusid rahvatervise, sotsiaalse turvalisuse, toitumisteaduse ja neuroloogia professorid ja spetsialistid, on väitnud, et alkoholi tarvitamise määrab eelkõige kultuuriline taust.
See on üks selgitusi, miks range alkoholipoliitika pole teinud Soomest, Rootsist ega Norrast Vahemere maid. Alkoholi kuritarvitamise korral ei ole küsimus aktsiisis, reklaamiajas ega müügipiirangutes, vaid pigem põlvkondade ja sajandite jooksul välja kujunenud kultuuris, mida ei ole võimalik paari seaduse ja mõne aastaga muuta.
Kultuurilised erinevused
Juba ajalooliselt on nenditud, et Põhja- ja Lõuna-Euroopa alkoholitarvitamise kultuur erineb. Lõuna-Euroopas on alkohol osake igapäevasest elust, kuid peamiselt juuakse väikestes kogustes lahjasid jooke.
Näiteks Hispaanias ja Portugalis on enamik elanikest mõõdukad alkoholitarvitajad: 26% sealsest elanikkonnast tarbib alkoholi iga päev ning 67% kord nädalas. Kuigi täiskarsklaste hulk elanike seas on pea olematu, on seda ka alkoholi kuritarvitajate oma, jäädes alla kolme protsendi elanikkonnast. Hispaania tervishoiu-uuringute organisatsiooni korraldatud uuringute järgi tarbib enamik hispaanlastest üks-kaks või kolm-neli klaasi veini päevas.
Kuigi alkoholi tarvitamine Rootsis, Norras või Islandil on ühe elaniku kohta väiksem kui lõunas, iseloomustavad põhjamaiste elanike vägijoogi tarbimist suisa sportlikult suured kogused. Islandil loetakse 42,7% meestest ja 20% naistest alkoholi kuritarvitajateks, kes joovad joovastavaid jooke kord kuus, kuid see-eest põhjalikult, tarbides järjest üle viie klaasi kanget alkoholi.
Ka Suurbritannia alkoholitarbimist iseloomustavad harvemad korrad, kuid sedavõrd suuremad kogused. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel võib 17% Suurbritannia kodanikest pidada alkoholi kuritarvitajateks, kes tarbivad nädalas ühel õhtul kuus klaasi kangeid jooke.
Küsimus ei ole ainult selles, kui palju absoluutalkoholi aastas inimese kohta tarvitatakse, vaid selles, kuidas seda juuakse. Viimastel aastatel on Eestis jätkuvalt kasvanud kvaliteetsete õllemarkide läbimüük, mis näitab, et kvantiteedist enam pannakse rõhku kvaliteedile.
Õlleaktsiisi laekumise kasv on viimastel aastatel pidurdunud, mis näitab tarbijaeelistuste muutumist lahjema õlle suunas. Kui võrrelda müüdud õlle kogust sellelt laekunud aktsiisiga, on näha, et eestlased eelistavad lahjemat õlut. Sama näitab ka õlletööstuste müügistatistika, eestlased eelistavad kvaliteetsemaid marke, kogusest olulisemaks on muutunud toodete kvaliteet.
Kaine mõistus ja loogika
Olukorda tuleks hinnata kaine mõistuse ja loogikaga. Absoluutne sõda alkoholi vastu on kõikjal alati läbi kukkunud. Oluline on mõista, et ka Eestis ei maksa võidelda nende inimeste vastu, kes nagu teised Euroopa riikide kodanikud endale õhtuti klaasi õlut või veini lubavad. Alkohol kuulub lääne tsivilisatsiooni juurde ja mõõdukas alkoholi tarvitamine on täiesti normaalne.
Rullnoklik käitumine, mis viib purjuspäi autorooli, ei saa alguse regulatsioonist, vaid lastetoast, ja siin ükski piirang ei aita. Enamikus Euroopa riikides on sigarettide reklaam juba aastaid keelatud, kuid alaealiste suitsetajate arv hoopis kasvab.
Eesti õlletootjad on eneseregulatsiooni kaudu andnud oma panuse alkoholikultuuri arendamisse ja on seda nõus tegema ka edaspidi, kui eesmärk on leida sisulisi lahendusi. Alkoholi hinna tõstmine, kohatised müügipiirangud või reklaamikeelud ei aita aga muuta kuritarvitajat karsklaseks. Esmalt tuleks meil mõista, et igasugune vägijoogi joomine ei ole veel kuritarvitamine.
Populistlike loosungite kõrval võiks olukorda korraks kaine pilguga vaadata, kuivõrd alkoholi müüki piirav partei ka sisuliselt rahva tervisest hoolib. Loogiline mõtlemine ütleb, et alkoholikultuuri kellaajaliste piirangutega ei kasvata ja ühtegi kuritarvitajat karsklaseks ei muuda.
Liiklust Tallinna ja Maardu vahel muudavad aga praegused piirangud tihedamaks küll.