Kadri Kullman

FOTO: Erakogu

Eestis ei suuda põllumees, ka oma vastloodud Eesti Piimatootjate Koostöökogu kaudu võistelda marketingis kauplusekettidega. Ei peagi, neil on ju teine asi ajada. Ja nende Asi on tegelikult kõikide eestlaste Asi.



Piima ja liha tootmine on oluline kohalik päristööstus. Sellest tööstusest sõltub otseselt meie igapäevane toidulaud ja tervis.

Eestlased ei ole hamburgeri- ja linnakorteri rahvas. Eestlased identifitseerivad end maaeluga, see on meile oluline ja seda tuleb säilitada. Selle käigus hoitakse korras ka meie ilus Eestimaa. Mida saab vaimusilmas praeguste põldude asemele ette kujutada? Võsa?

Tartu poodidest ma kell seitse õhtul piimatootjate koostöökogu brändi «Eesti piima» ei leidnud. Põllumees ju poest piima ostmas ei käi, ja seetõttu ta usub ilmselt saadud tagasisidet, et eestlane ei ostagi õige hinnaga piima.

Ostaks aga küll, kui oleks – mina näiteks, ja usun, et veel paljud. Aga siin arvab kaupmees end targa olevat teiste eest otsustama ja jätab riiulis selle koha tühjaks. Lühinägelik, sest kui asi nii edasi läheb, siis hakkavad ka kauplusekettide juhtide endi lapsed pulbripiima jooma.

Sel suvel külas olnud Peterburi tuttav ütles, et on unustanud pärispiima maitse. Pulbripiim on see, mida nemad kodus joovad. Ja saiale määrivad «pulbrivõid». Ja kadestavad meie maitsvaid tooteid, kui külla satuvad. Tuleb välja, et ehtsa piima joomine on luksus.

Must stsenaarium on, et me lepime pulbrist toodetud omapiimaga, mis on kroon-paar odavam kui pärispiim. Küsimus on aga lisaks hinnale selles, mis on paki sees ja kuidas see maitseb.

Kaubandusketid löövad oma hinnapoliitikaga piimahinda järjest alla. Meie farmer ei suuda aga juba tänase hinnagagi piima toota.

Oleme kõik viimasel ajal kärbetega harjuma õppinud ja teame, mida teha: koondame lehmad. Kaupluseketid müüksid pulbripiima ja kokkuvõttes oleks see ka tarbijale odavam. Paari aasta perspektiivis, kui Eestis enam lehmi ei ole, võib hakata ka pulbripiima eest kõrgemat hinda küsima.

Pole ka ohtu, et tootmine kiiresti taastuks, kui ka maailmaturu piimapulbrihind kunagi taas kerkib – lehm hakkab piima andma alles üle kahe aasta vanusena.

Mina arvan, et koondamistel ja kokkuhoiul on piirid, millest tasub kinni pidada, kui küsimus on tervises, traditsioonide jätkamises või ka tööstusharu jätkusuutlikkuse säilitamises.
Seepärast soovitan kõigil juba täna juua maitsvat Eesti Piima ja mõelda ka sellele, et oleks tore, kui sama head piima jooksid kunagi ka meie lapsed ja lapselapsed.

Kui aga Eesti Piima poes saada ei ole, siis ärge kehitage lihtsalt õlgu, vaid nõudke müüjalt toodet, mida tegelikult ka juua soovite. Kui piisavalt paljud nii toimivad, jäävad ehk ka mõned eesti lehmad koondamata.