Ahto Lobjakas: viisaskandaali vigade parandus

Ahto Lobjakas. Foto: .

Just seda tahab teada kolumnist Ahto Lobjakas. Ta kirjutab, et selline samm Eesti poolt oli kas teadmatusest või oportunismist kantud ebaadekvaatne otsus, mis võib kalliks maksma minna.

Nagu ütles kunagi Sigmund Freud, mõnikord on sigar lihtsalt sigar. Mitte iga valitsuse ämbrisseastumine pole automaatselt skandaal. Vähemalt alati mitte nii, nagu pinnavirvendusest välja võib lugeda.

Mõistmaks, et Vene riigiduuma saadiku Sergei Markovi Schengeni privileegide taastamine Eesti valitsuse poolt leidis aset täiesti mõistuspärase – kuid Eesti perspektiivist viltuvedanud – sündmusteahela tulemusena, pole vaja olla raketiteadlane. Piisab, kui tutvuda veidi Euroopa Liidu mängureeglitega.

Pea kõik «viisaskandaali» teemal sõna võtnud kommentaatorid on mööda vaadanud sellest, mis on oluline, ja keskendunud sellele, millel pole mingit tähtsust peale võimaliku mõju kohalikele valimistele.

Pole kolumnisti asi siluda ministrite komistusi, aga kui valitsusele pihta anda, siis võiks seda vähemalt asja eest teha. Praegu pole küsimus mitte selles, mida tegid Rein Lang või Urmas Paet Markovi taas ELis legaliseerides. Paet tegeles Eesti renomee ja tõsiseltvõetavuse jaoks möödapääsmatu vigade parandusega, Lang oli lihtsalt mutter masinas.

Tõeliselt oluline küsimus on hoopis see, kes Eesti riigi säärasesse olukorda üleüldse pani? On selge, et otsus Markovile (ja teistele) Schengeni viisakeeld väänata oli algusest peale läbi mõtlemata. Ei arvestatud siin Eesti riigi pikemaajaliste huvide ega Euroopa Liidu mängureeglitega.

Tulemusena tuli nüüd teha alandav kannapööre. Valitsusel on riigisiseselt n-ö mark maani, aga see on tema suhtekorraldajate probleem. Palju hullem on kogu afääri potentsiaalne mõju Eesti välispoliitilisele reputatsioonile.

Jutt Eesti riigi välispoliitika mõjutatavusest on kas ignorantsus, häma või mõlemat korraga. On ju elementaarne, et «mõjutamatut» välispoliitikat ei saagi Eestil olla. Eesti ei ole USA (ka USA välispoliitika pole mõjude suhtes immuunne). Loomulikult ärritab Venemaad Eesti võime tema kodanikele Schengeni piirid sulgeda. Loomulikult üritab Venemaa kasutada kõiki vahendeid Eesti tahte tõrjumiseks. Loomulikult võivad Eesti viisakeelud ärritada meie partnereid ELis, kellel on meist varjundite poolest rikkam Venemaa-poliitika.

Ärgem küsigem, kellel on õigus. Küsimus on elementaarses tõdemuses, et poliitika on kompromisside kunst, eriti 27-liikmelises riikide liidus.

Välisministri süüdistamine valetamises on samavõrra sümptom puudulikust reaalsustajust, ELi mittetundmisest, poliitilise hõlptulu otsimisest või kombinatsioon kõigest kolmest kokku. Euroopa Komisjon kui institutsioon on üks asi, oma portfellide piires asju korraldavad volinikud on teine asi.

Loomulikult ei avaldanud komisjon Eestile survet. See oleks ennekuulmatu. (Kuigi ei või ka unustada, komisjon on ELi lepete garantii. Schengeni teema, kuigi see on liikmesriikide praktilises pädevuses, on sedapidi ka komisjoni jurisdiktsiooni all. See on üks ELi paradoks, mida tasub teada.)

Aga kõnealusel juhul Euroopa Komisjon ei sekkunud, nagu teatas ka «õige» voliniku pressiesindaja. Sekkus välisvolinik Benita Ferrero-Waldner, kes meenutas Eestile, et kahepoolne probleem Venemaaga on kärbes Euroopa Liidu – Vene suhete supis.

Meeldib see meile või mitte, ELil on oma välispoliitika, mis peab olema vastuvõetav kõigile liikmesriikidele. Soleerimisega tuleb olla ettevaatlik, läheb ju meil endalgi aeg-ajalt vaja teiste solidaarsust.

Tegelik probleem on kahekordne. Esiteks, kannapööre on piinlik, sellel on poliitiline hind. Aga teiseks, ja palju tõsisemalt – kes vastutab ebapädeva ja Eestile kahjulikuks osutunud otsuse eest, millega Markovile viisakeeld üldse kehtestati?

Sest sama selge kui praegu, pidanuksid juba siis olema ELi reeglid, mida peaminister ja asjaosalised ministrid on nüüd maininud visakeelu tühistamise põhjustena. Sama selge oleks pidanud olema seegi, et nii me mängime ELi partnerite närvidel.

Kusjuures keeld oli Venemaa suunal madalat profiili hoidva Eesti jaoks karakterist väljas: erinevalt Poolast või Leedust pole Eesti näiteks kunagi blokeerinud ELi-Vene uue partnerlusleppe kõnelusi.

Keegi langetas kusagil kas teadmatusest (ehk kehva nõustamise tagajärjel?) või oportunismipisikust hammustatuna ebaadekvaatse otsuse, mis läks Eestile maksma kallist poliitilist kapitali.

Meil on märk küljes riigina, mis üks kord mõtleb ja üks kord lõikab ning kelle kätte ELi diplomaatia teravamaid riistu ei tohi usaldada. Põhimõtteliselt ei erine Eesti «Schengeni relv» Moskva «energiarelvast». Poliitika tegemiseks kasutatakse midagi, mis pole selleks mõeldud. Olnuks Eestil pärast küberrünnakuid tõsi taga, tulnuks meil ELi välisministrite tasandil sanktsioone nõuda.

Omaette teema on selle reisikeelu moraal Eestile kui avatud ühiskonnale, mis ju usub arvamusvabadusse. Nagu Eesti nüüd Rein Langi vahendusel tunnistas, oli tegemist arenenud maailma reegleid rikkunud väiklase tsensuuriga.

Ükski kohus pole Markovit süüdi mõistnud. Ta ise nüüd eitab rünnakute organiseerimist. Eesti IT-eksperdid naersid Markovi kohe välja, kui too küberrünnakute korraldamisega kelkis.
Venemaad muidugi ärritab Eesti mängimine «Schengeni relvaga». Teemat tõstatatakse ELi-Vene kohtumistel «regulaarselt», ütlevad Brüsseli insaiderid.

Aga lõpptulemusena on Eesti jäänud kaotajaks. Ja see ongi tegelikult oluline.