R, 30.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Peeter Saari: säästupirn kui eurokurk

Peeter Saari
, füüsikaprofessor, akadeemik
Peeter Saari: säästupirn kui eurokurk
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Peeter Saari
Peeter Saari Foto: Erakogu

Elavas meediapoleemikas säästulampide poolt ja vastu on peaaegu jäänud tähelepanuta, et vähemasti Eesti-sugusel maal on hõõglampide energiaraiskajaiks pidamine vägagi küsitav.

 Ilmunud on hulganisti artikleid, kus kõrvutatakse säästupirnide ja hõõgpirnide valgusviljakust, hindu ja eluiga ning kokkuvõttes leitakse, et säästulambi valgus tuleb umbes kaks korda odavamalt kätte.



Säästulampide puuduste ja nende massilise kasutamise küsitavustena käsitletakse küll vähest töökindlust tihedal lülitamisel ja elavhõbeda mürgisusest tulenevaid keskkonnaprobleeme, kuid peaaegu üldse mitte Brüsseli direktiivi täitmisest tulenevaid tegelikke tagajärgi meie rahakotile ja elukvaliteedile.



Meil kestab kütteperiood kaks kolmandikku aastast, meist põhjapoolsemates ELi maades veelgi enam. Ka suvel tuleb teinekord kütta, kas või niiskuse peletamiseks. Kodudes ja asutustes on elektriradiaator tavaline tarbeese – pole oluline, kas põhi- või lisakütteks.



Niipea kui elektriküte sisse lülitatakse, kukub kokku kogu argumentatsioon säästupirni energeetilistest eelistest! Paari tehtega võib välja arvutada, et selmet päeval


1200 W radiaatoril huuata lasta, võib sama sooja saamiseks ööpäev läbi põletada nelja 150 W lampi, mis pealegi maksavad – kuni neid poes saada on – radiaatorist palju vähem. Hea valgustus tasuta pealekauba! Seega võiks tervenisti elektriküttega majades kõik hõõglambid praegu septembris sisse lülitada ja kustutada alles kevadel sooja saabudes – ei rahakotile, ei keskkonnale kas pole mingit vahet või oleks koguni soodsam, sõltuvalt konkreetsetest tingimustest.



Kui aga maja köetakse gaasi-, õli- või tahkekütustega, siis tuleb säästupirnidest saamata jääva soojuse kompenseerimiseks kütta vastavalt rohkem. Kui see lisakulu ka tarbija rahakotile kokkuvõttes soodsam on elektrienergia kõrgema hinna tõttu, siis globaalsemas plaanis võib säästupirnide massiline kasutuselevõtt põhjapoolsetes maades oluliselt suurendada CO2 emissiooni küttekolletest, eriti juhul, kui samas elektrit toodetakse hüdro-, tuuma-, tuule- jms jaamades, kus kütuseid ei põletata. Nii näitab hiljuti Kanadas tehtud uuring, et ainuüksi ühe provintsi – Briti Columbia, mille pealinn Vancouver ja mis pole kuigi külm koht – aastas atmosfääri paisatud kasvuhoonegaaside hulk suureneb 45 000 tonni võrra, kui kodudes minnakse üle säästupirnide külmale valgusele.



Allakirjutanu ei ole säästupirnide vihkaja. Vastupidi, meil on elutoa põrandalambis üks selline sel pragmaatilisel põhjusel, et tuba on aasta ringi niigi soe, aga piisavalt võimas hõõglamp võib rikkuda lambikupli.



Aga võib vaid aimata, millised on kokkuvõttes kõikvõimalikud tagajärjed – ja need pole kaugeltki mitte ainult energeetilised –, kui Euroopa Komisjon saavutab oma eesmärgi hõõgpirnid täiesti keelustada.



Näiteks naljaga pooleks võib oletada – aga igas naljas on omajagu tõtt –, et kui põhjamaised kahvatu ja tihti aknelise nahaga noored on sunnitud õhtuti teineteise kätt hoidma säästupirni sinakavõitu valguses juba koopaelu aegadest sisseharjunud intiim-punaka asemel, siis kasvab veelgi kreempuudrite, alkoholi, narkootikumide, antidepressantide jne jms tarbimine…



Tegelikult on gaaslahendusel põhinevad päevavalgus- ja säästulambid ajutine haak tehnoloogia arengus. Möödunud sajandi algupoolel olid ka vahelduvvoolu alaldamiseks levinud gaaslahendusventiilid ja Tallinnas tootis eriti suuri elavhõbealaldeid Kalinini-nimeline tehas.



Omaaegne autoakulaadija oli oma kümnekilone raudkast, õrn klaasist gasotron püsti kaanel, elavhõbe sees loksumas, sellal kui tänapäevasel pooljuhtelektroonikal põhinev alaldi on vaid rusikasuurune karbike.



Täpselt samamoodi on tahkisefüüsikal põhinevad LED-valgustid oma kõigi parameetrite poolest kandadele astumas meile praegu pähe määritavaile gaaslahendus-säästupirnidele. Need on kompaktsemad, valguse värvuste ning suunaomaduste ja valguselemendi kujude laia valikuga, vaid hind on veel kõrgevõitu. Uue tehnoloogia täiustamine ja hind aga teatavasti sõltuvad tootmismahust, mistõttu praegune säästupirnide aktsioon võib osutuda takistuseks pöördel valgustuselektrotehnika strateegiliselt õigele arenguteele.



Kokkuvõttes leian, et Eesti peaks koostöös teiste Põhjamaadega saavutama Brüsselis seda, et Lõuna-Euroopas õigustatud lambirevolutsiooni ei laiendataks ilma mööndusteta meie kliimavöötmesse. Veel parem, kui hõõglambi keelustamine vajuks samamoodi euro­bürokraatia prügikasti, nagu see hiljuti juhtus kõvera kurgi müügikeeluga.

Märksõnad
Tagasi üles