Kristi Leppik

FOTO: Pm

Kevadel teatas äsja gümnaasiumi lõpetanud neiu, et läheb arstiks õppima. Inimesed tundsid talle kaasa, aga avaldasid seejuures ka tunnustust. Teadagi – arstiks õppimine vajab pühendumist, õpingud kestavad aastaid. Perearstid õpivad oma eriala täpselt samamoodi.


Aga ikkagi tundub millegipärast, et perearsti erialal töötavad inimesed saavad liiga palju palka, sõidavad liiga hea autoga ja mida veel. Me ei heida ju kirurgile ette, et ta teenib liiga hästi. Aga miks on siis perearstid selle halvustamise ära teeninud?



Võin kihla vedada, et tõrvatilku, mis mee rikuvad, leidub kõikide arstide hulgas. Ja mitte ainult – mis iganes spetsialistide hulgas. Aga vead paistavad eriti teravalt silma just siis, kui tegu on arstidega. Sest oma tervist peame me kõige kallimaks varaks ning mingid mängud või katsetamised ei ole siin lubatud. Kaalul on elu.



Kui ma ajakirjanikuna eksin kogemata nime või numbriga (mõnikord ikka juhtub), siis avaldan järgmise päeva lehes paranduse ja vabanduse. Aga kui perearst paneb oma patsiendile vale diagnoosi ja ravib vale ravimiga, siis järgmise retsepti väljakirjutamisest ei pruugi enam tolku olla.



Ehk on see nüüdseks juba iganenud, et perearstid on ümberõppinud endised lastearstid, rajooniarstid või kes iganes. Jah, leidub ka neid veel. Kuid usun, et selle peaaegu 15 aastaga on nad suutnud ümber õppida ja koolitada end niivõrd, et tunnevad oma eriala ja spetsiifikat. Ja juba üle viie aasta on perearsti eriala residentuurist saabunud arstide hulka inimesi, kes ongi õppinud spetsiaalselt perearstiks.



«Aga perearstide süsteem on läbipaistmatu, me ei tea, kuhu see raha täpselt läheb, kas ma ikka saan selle raha eest maksimumi,» väidate teie. Aga mina küsin, kas te annate endast töö juures alati sada protsenti ja saate tehtud töö eest täpselt nii palju palka, kui te arvate, et võiksite? Või teete midagi ka pühendumisest ja naudingust sama palju, olenemata, kas palganumber muutub sellest või mitte? Ka perearst on inimene, nagu iga teine.



Mulle ei meeldi, et ikkagi on lõpuks inimesi, kes vaid rahanumbreid silmade ees hoiavad ja oma kukruid täidavad. Aga ma ei pea ka õigeks praegust halvustavat suhtumist perearstidesse, kellest enamik teeb oma tööd pühendumisega ja sooviga inimesi ravida. Neil on täpselt samad soovid mis kõikidel inimestel – teha hästi tööd ja ka elada hästi. Miks peaks siis perearst sõitma vana Vene Nivaga ning elama mehe, kolme lapse ja ämma-äiaga väikeses korteris?



Ja lõpuks – nad kõik on andnud Hippokratese vande, ka perearstid, kus tõotavad anda korraldusi ainult haige kasuks vastavalt oma võimetele ja arusaamisele, tahavad neid säästa kahjust ning ebaõiglusest.