Juhtkiri: trammiga Marsile

Tallinnas räägitakse jälle kiirtrammidest. Foto: Urmas Nemvalts

Tallinna ühistranspordikorraldus kui raketiteadus

Sputnikutest ja Kuu-lendudest innustust saanud kuuekümnendate põlvkond kasvas üles teadmisega, et õige pea lendab igaüks kosmosesse. Ulmeraamatud ja -filmid lõid ettekujutuse, et planeetidevahelistest lendudest on kohe-kohe saamas reaalsus. Jutud Tallinna kiirtrammist kuuluvad praeguseks juba peaaegu et samasse valda. Hoolimata sellest, et pole vaja avastada meetodeid ajas rändamiseks ega luua mingil uudsel tehnoloogial põhinevaid mootoreid.

Eestlased on raudse eesriide avanedes jõudnud piisavalt maailmas ringi reisida, et näha, kuidas mujal ühistransport töötab. Ja et kiire tramm pole midagi üleloomulikku. Ehkki nii võib tunduda, kui Tallinna trammivõrku vähem kui saja kilomeetri kaugusel asuva Helsingiga võrrelda. Zürichist ärme parem räägimegi.

Tallinna visioonikonverentsil kõlas eile jälle hulk häid mõtteid. Julgust tulevikust rääkida on ja seda tuleb igati tervitada. Kuid sõnad muutuvad õõnsaks, kui neid aastaid ja aastaid ühtviisi korratakse. Neist lastest, kes omal ajal Lasnamäe kiirtrammist kuulsid, on saanud juba keskealised, kes oskavad sõnade taga tühja mulli näha. Ning ärgu imestatagu, kui mõni neist sellest kuuldes naerma purskab.

Kõikvõimalikes arengukavades ja planeeringutes leidub Tallinna linnaliikluse ning sealhulgas ühistranspordi korraldamiseks rohkesti vastukäivusi. Üks tasuvusuuring soovitab kiirtrammivõrgu arendamisega tegeleda, teine lükkab selle mõne aja pärast ümber. Kehtestatud üldplaneeringus, mis linna kodulehel väljas, seisab näiteks must valgel, et kiirtramm pole Tallinnas otstarbekas, ehkki rööbastranspordile koridore ette nähakse... Mine võta siis kinni.

Mõnevõrra on selline ebaselgus ehk ka mõistetav, sest probleemid ja nende lahendusteed muutuvad ajas. Kuid ühes on asjatundjad olnud sama meelt – praegune ühistranspordi korraldus pole jätkusuutlik.

Eilses Postimehes tõdes sama tuleviku-uuringute instituudi direktor Erik Terk ja seda tunnetab iga pealinlane, kes sõiduautos ummikutes istumise asemel kasutaks palju parema meelega tänapäevast ühissõidukit. Loomulikult tuleks siin seljad kokku panna pealinna ümbritsevate valdadega – ükskõik, kas nad liituvad administratiivselt Tallinnaga või mitte.
Seega, mingem sõnadelt tegudele ja tehkem ometi kord midagi suurt ja väljapaistvat.

Muidugi on palju lihtsam täita linn viinivorstiputkadega või viimase näitena lubada ülekäiguradadele reklaame, minnes sellega kõigele muule lisaks vastuollu ka iseenda arengukavadesse kirjutatud liiklusohutuse alustega. Ometi ei nõua tallinlane ja pealinna külaline ju midagi ulmelist, kui soovib kiiresti ja mugavalt linnas liikuda. Ta ei küsi trammipiletit Marsile.