Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/12/18/11665718t1hcbf8.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2210295t1h82d4.jpg)
Laenuvõtmine on nagu iga teise kauba või teenuse ostmine. Laenuvabast ühiskonnast rääkida on viimasel ajal küll väga populaarne, kuid alternatiivset elukorraldusviisi ei ole veel osatud teoks teha. Laenuvõtmine on üldjuhul vältimatu kallite ostude puhul, näiteks oma kodu soetamine.
Väikelaenu ostetakse laenuandjalt juhul, kui soovime tarbida täna, raha aga ei ole, kuid oleme nõus selle raha laenamise eest maksma intressi. Kui võetakse kallist väikelaenu, ei sunni riik või avalikkus seda tegema, vaid see on ikkagi laenuvõtja enda otsus.
Avalik diskussioon SMS-laenu keelustamise poolt või vastu on tänuväärne juba seetõttu, et SMS-laenu sisu saab seeläbi paljudele inimestele selgemaks. SMS-laenud on oma hinna ja turustamise agressiivsuse poolest äärmuslik ja probleemne nähtus, kuid kas see on piisav alus sellise laenu keelustamiseks?
Millel põhineks selline riiklik otsus, kas riigile ei meeldi enam, et kodanikel on valikuvabadus? Kas riik peaks siis ette ütlema ka teiste eraettevõtjate teenuste ja kaupade hinna?
Vaba konkurents
Tarbimislaenu hind on selline, milliseks see on vaba konkurentsi tingimustes kujunenud. Sisulised piirangud laenutegevusele puuduvad, pankasid ja laenukontoreid on palju ja otsest sundi väikelaenu võtmiseks ei ole. Ka SMS-laen ei ole siinkohal erand.
Siit võib järeldada, et tõsisemad probleemid laenuturul tulenevad tegelikult laenuvõtja enda finantskirjaoskuse tasemest. Ilmselt on harvad ka juhud, kui kellelgi on tegelikult vaja kolmeks kuuks ülikõrge intressiga väikelaenu võtta.
Kui inimene jõuab raha laenata ning selle koos kalli intressiga tagasi maksta, siis üldjuhul peaks ta olema suuteline sama raha sama ajaga koguma. Ehk enamasti ei saa me rääkida ka tarbija vaesusest tulenevast sundseisust, vaid oskusest ka oma vähestki raha kasutada.
Üldine finantsteadmiste madal tase võib tõesti mõjutada laenu hinda ning seda tarbijale negatiivses suunas. Finantsteenuste keelustamisega tarbijate kaitse sildi all tuleb olla ettevaatlik. Keelustamine toimuks olukorras, kus inimesel ei ole samas keelatud oma palk lihtsalt maha laristada, raha kasiinos maha mängida või osta luksusesemeid, mille järele selge vajadus puudub.
Keelamine kaitseb tegelikult ainult seda tarbijat, kes ei ole iseenese lodevuse ja laiskuse tõttu huvitatudki endale selgeks tegema, kuidas oma rahaasju planeerida. See oleks inimeste omavastutuse eitamine teenuste ostmisel, mis on halvim, mida riik efektiivselt toimivale turule teha saab.
Kaalukas otsus
Mida lühem ja kallim on laen, seda kriitilisemalt peaks inimene laenuvõtmise otsust kaaluma. Võib-olla oleks mõistlik vajaliku eseme või meelelahutuse tarbeks raha koguda ning tarbeeseme või teenuse ostmine edasi lükata. Kui see tõesti ei ole võimalik ja väikelaenu võtmine on igakülgselt kaalutud otsus, siis ei peaks riik seda ka keelama. Kuidas saakski seadusandja selliselt üksikisiku vabadusse sekkuda.
Eelnev ei tähenda, et SMS-laenu andjatel puudub vastutus ühiskonnas toimuva ees. Liialt agressiivne ja eksitav müük võib mõjutada inimesi tegema kergekäelisi otsuseid. Täiendavad nõuded müügi- ja reklaamitegevusele võivad olla täiesti mõõdupärased ja põhjendatud.
Täielik teave
Tarbijale esitatud tasakaalukas ja täielik informatsioon saab hinna kujunemisele mõjuda tarbija poolt vaadatuna ainult positiivselt. Kehtiv võlaõigusseadus on laenuandjale, sealhulgas SMS-laenude pakkujatele täitmiseks, sealhulgas tarbijale kohustuslikult antava informatsiooni osas.
Mida Finantsinspektsioon teha saab, on finantskirjaoskuse parandamine. Inspektsiooni käivitunud tarbijaveeb www.minuraha.ee võiks abiks olla rahaasjade efektiivsemal planeerimisel. Inspektsiooni soov on pakkuda lihtsas keeles algaja tasandil seostatud ja süsteemset käsitlust kõikide enamlevinud finantsteenuste kohta.