Raivo Järvi: kas venelased on sovetid?

Raivo Järvi Foto: Marina Puškar

Paljud meist mäletavad aegu, mil artikli pealkirjas esitatud küsimusele vastati pea eranditult jaatavalt. Ka siinkirjutaja elas oma lapse- ja noorukiea sama paradigma mõju all. Tõepoolest, külma sõja tingimustes oli kogu maailmapilt lihtsustatud mustvalge.

Pisut varasemasse aega ulatus äratundmine, et kõik sakslased olid natsid. Tuleb siiralt sakslaste ees müts maha võtta, kuidas see suurrahvas kõiki alandusi taludes ja jätkuvalt pead langetades on suutnud sellest taagast vabaneda.

Vabanenud on ka paljud teised Euroopa rahvad, kes maailmasõja tuultes kaasa lõid: juba mõnda aega ei tituleerita hispaanlasi falangistideks, ungarlasi nooleristlasteks ja itaallasi fašistideks. Viimase tiitli oleme paradoksaalsel kombel (tõsi, vaid venelaste tõlgenduses) omandanud meie, kes me eelmainitud liikumise analoogia vapside näol (Konstantin Pätsi initsiatiivil ja parlamendi kaotamise hinnaga) likvideerisime.

Tegin siinkohal tahtlikult liiga kõikidele venelastele, määratledes nende maailmapildi sovetlikuks. Kahjuks on ajaloo vikat aga tõesti teinud selle koletu töö, mille nimeks totalitarism, just vene rahva kallal, elimineerides paljud vabalt mõtlevad ja intelligentsed pead.

Tegelikult jagavad juba pikka aega teadlased üle maailma sarnast seisukohta: laias laastus on kaks viiendikku ühiskonnast mõtlev osa ning ülejäänud ajupesule alluv mass. Just seda massi on kosinud demokraadid antiikaegadest peale ja teevad seda siiani. Kuidas muidu saaksid eksisteerida ideed, mida nimetatakse populismiks.

Ainult et vähe leidub ühiskonnas neid, kes punaste khmeeride, punahiinlaste ja bolševike kombel just seda kaht viiendikku nii laastavalt oleks harvendanud. Nii olemegi olukorras, kus kummardame vene kõrgkultuuri ja intelligentsi ees, kuid indiviidi tasemel leiame venelastes ajupestud sovette.

Jah, venelasi (selle sõna, kui soovite, tsaariaegses mõistes) on vähe, aga nad on siiski olemas. Meenutagem Bulgakovit, Šostakovitšit või Sahharovit. Mäletan oma vestlust Vene riigiduuma esindajaga, kes mõistis suurepäraselt minu seletusi tollal veel Tõnismäel seisnud pronkssõduri kohta. Selgus, et see saadik oli pärit Permist, kuhu tema aadliverd esivanemad olid välja saadetud.

Ka olen jätkuvalt vaimustunud tõsiselt intelligentsetest ja oma peaga mõtlevatest ajakirjanikest, kellega mul on olnud au kohtuda. Kuid see puudutab Vene metropole. Meiesarnase endise kolooniaga on lood muidugi teised. Ärme unusta fakti, et punase okupatsiooni käigus toodi siia peaaegu eranditult tehastes kasutatavat poolharitud tööjõudu ja sõjaväge. See mass on soodne pinnas ultrašovinistlikele propagandavõtetele. Siinkohal tahaks veel kord püstitada pealkirjas mainitud küsimuse: kas MEIE venelased on sovetid?

Arvan, et seda pole nii-öelda eestiaegsed venelased ega nende järglased. Kindlasti pole seda paljud intelligentsed ajakirjanikud kas või Raadio 4 eetris. Seda pole ka enamik vene keelt rääkivast juudi kogukonnast.

Küsimus on selles, kuidas neid esile tõsta ja eestkõnelejateks teha. See on võtmeküsimus – maailma ajaloos on palju näiteid, kus karismaatiline helge pea suudab ohjeldada ka tõsiselt temperamentset massi. Ilmselt on unustusehõlma vajunud sündmused Hispaanias kaheksakümnendate aastate keskpaigas, mil relvastatud sissetungiga parlamenti kulmineerus nn TEJERO-mäss. Siis ilmus teleekraanidele kuningas Juan Carlos isiklikult ja kutsus oma alamaid mõistusele tulema. Ja see aitas!

Kui väga oleks vaja praegusele Venemaale Romanoveid. Helge pea ja lääne eetikaga aristokraate, kes annaks hinnangu taas pöördeid üles võtvale totaalsele ajupesule!

Paraku on Romanovite traagikaks ainuõige legitiimse troonipretendendi puudumine. Allesjäänud suguvõsa esindajad on võrdsel distantsil otsesest pärimisliinist ning seega omavahel patiseisus. Pealegi on president Putin alustanud KGB-likult nutikat aadlike hõlvamise plaani, kutsudes allesjäänud aadlisuguvõsasid välismaalt repatrieeruma.

Ja ikkagi on aadliveri Venemaal alles. Olin tõeliselt üllatunud, kui sain pärast omaaegset TV-debatti sovetlike tüüpidega meeliülendava kirja. Otse Venemaa südamest – Samaarast. Tõsi, saatja tiitel aadlikogukonna liidrina paneb järeldama, et tegemist on kaduvväikse kooslusega. Kuid nad on olemas.

Seepärast kutsungi ma kõiki meid siin Maarjamaal leidma üles ja panema venekeelse kogukonna eest kõnelejaks just selliseid helgeid päid. Et nad tõuseksid püsti ja ütleksid: «Ärgem olgem sovetid – olgem venelased!»

P.S. Siinkohal meenub mulle episood lapsepõlvest, kui viibisin tunnustatud muusikategelase Vladimir Sapožnini perekonnas. Mäletan, kuidas Boba abikaasa naasis nördinult poeskäigult Viru tänava lihapoest. Oma frustratsiooni nägelevast venekeelsest massist väljendas see endiste põlvede aristokraat järgmiste sõnadega: «Zašla ja v mjasnoi magazin i srazu võšla – TAM BÕLO SOVETSKIHH POLNO!» («Astusin sisse lihapoodi ja väljusin sealt otsemaid – SEE OLI SOVETTE TÄIS!»)