Enn Soosaar

FOTO: Pm

Ahto Lobjakas määras esmaspäevases Postimehes («Obama ja Eesti julgeolek» 21.09) kolme rahvusvahelise sündmuse seismilise tugevusastme.

Tema järgi tekitanud NATO liikmesusplaani (MAP) mitteandmine Gruusiale 2008. aastal Eesti välispoliitilisel Richteri skaalal viiepallise maavärina, Venemaa sõda Gruusiaga kuupallise ja president Obama otsus loobuda raketikaitsesüsteemi rajamisest Kesk-Euroopasse seitsmepallise tektoonilise vapustuse.



Ma ei taha temaga nõustuda. Jah, loomulikult oleksid Eesti välispoliitika kujundajad soovinud, et NATO oleks oma ust Gruusiale ühemõttelisemalt paotanud, et USA ja ELi juhtriikide reageeringud Venemaa militaarprovokatsioonidele ning Gruusia jultunud tükeldamisele olnuksid nõudvamad, et raketikilp oleks sümboolse kaitserajatisena välja ehitatud.



Maavärin, mida Richteri skaalal hinnatakse seitsme palliga, lõhub ligadi-logadi hooneid ja tekitab korralikult laotud seina pragusid. Obama otsus, mida ajendas – seda võiksime uskuda – eelkõige rahanappus, ei löönud Eesti välispoliitikasse mõrasid.



Ajakirjandus armastab võite ja kaotusi. Jälle olevat onu Sam meid külma kätte jätnud. Jälle öelnud keegi, et Baltimaad on veskikivi NATO ja ELi kaelas.



Hoopis teine lugu on väikeriigi argipäevase välispoliitikaga. Eesti ei saa oma läbikäimist teiste riikidega, iseäranis meie iseseisvuse tegelike tagajatega, üles ehitada eeldusele, et kui Washington, Berliin, London et alia teevad midagi, mis meile ei meeldi, peame nägu mossitama ja tundma ennast lüüasaajana.



Eero Laidre lugejakiri kannab pealkirja «Eesti iseseisvus kui provokatsioon» (PM 22.09). Nagu Ülo Nugis kuu aega varem peetud kõnes, nii soovib ka Laidre Eestisse NATO baase.



Eesti NATO täisliikmena on selle sõjalise kaitseorganisatsiooni vihmavarju all. NATO on tulnud Eestisse nii ülekantud kui ka otseses mõttes – küberkaitsekeskus, õhuruumi kaitsmine, peatselt valmiv Ämari lennuväli. Nugis ja Laidre nõuavad NATO nähtavat sõjalist kohalolekut. Kui saaksime tankid ja tuumaraketid, siis kohkuksid venelased ära ja mataksid Eestile kallalekippumise kurja nõu maha.



Liitlaste mõne üksuse paiknemine meie territooriumil ei pruugi tulevikus jääda unelmaks. Selle nimel tasub tööd teha. Päris kindlasti ei aita ei valjuhäälne kurtmine ega kolliga kohutamine siin kaasa.



Et Eesti iseseisvus tõepoolest kestma jääks, selleks on tarvis rohket tarkus ja paindlikkust. Välis- ja kaitsepoliitika ajamisel ei trambita jalgu.



Asume geopoliitilises ruumis, kus valitseb kaks vastakat suhtumist meie sõltumatusse. Ühel pool on Venemaa, teisel pool EL ja USA. Esimene üritab NSV Liidu kokkuvarisemisel «kaotatut» tagasi saada ega suuda leppida, et Eesti, Läti ja Leedu on tema haardest välja libisenud. Teised on meie partnerid. Nad on võtnud endale kohustuse hea seista, et kolm väikeriiki jaksaksid püsida iseolevate peres.



Ahto Lobjakal on kahtlemata õigus, et suured mängivad oma mänge pahatihti üle väikeste pea. Aga ka meil on oma mäng, mille peame välja mängima. Selleks vajame kainust ja nõtkust.



Palugem eestlastele oidu mõista keerukat maailma. Me jääme kaotajaks, kui käsitame ameeriklaste pragmaatilist otsust purustava maavärinana Eesti jaoks ja tahame tuumalõhkepeadega panna venelased meelepäraselt käituma.