Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2009/09/25/240953t1h2bb2.jpg)
Kristina Šmigun-Vähi on tippspordis saavutanud kõik, mida hing ihkab – kuldmedalid olümpiamängudelt ja maailmameistrivõistlustelt ning pangaarvel hulgaliselt auhinna- ja preemiaraha.
Šmigun-Vähil pole põhjust nurisemiseks ka eraelus – kena kodu, armastav mees ja pisitütar.
Elu nautimiseks oleks justkui kõik olemas. Kuid plikatirtsust peale raskete treeningute ja võistluspingega harjunud Šmigun-Vähi mõtted liiguvad teist rada.
Kevadel teatas ta soovist taas harjutada ning esmaspäeval kuulutas, et ihkab veebruaris Vancouveri olümpial kõige kirkamate medalite eest võidelda.
Mõne inimese jaoks on sport nagu narkootikum, milleta pole võimalik elu ette kujutada. Ränkrasketel treeningutel enesepiitsutamine võrdub nende jaoks mõnusüstina.
Jumal tänatud. Nüüd on Vancouveri olümpia ootamiseks hoopis rohkem põhjuseid.