/nginx/o/2009/09/25/240850t1h5ccb.jpg)
Memokraadi blogis sündinud «Lühike trolliküti käsiraamat» otsib võimalusi võidelda anonüümsete netikommentaaride sünnitatud rahvatsensuuriga ja ohuga sõnavabadusele. Selle autorid Daniel Vaarik, Tarmo Jüristo ja Ilmar Raag, kes ise meelsasti enam peavoolumeedias lugusid ei avalda, olid nõus oma mõtteid vestlusringis jagama. Vestlust vedas Urve Eslas.
Ükski online-väljaanne ei ole avalikult välja öelnud, et küsimus on äris. Portaalid ei taha seda avalikult tunnistada. Rain Kooli ütlus on sellisele väljaütlemisele kõige lähemal. Kui loogiliselt võtta, siis suurem kommentaaride hulk suurendab klikkide hulka ja kaudse vaatluse põhjal peaks siin seos olema. Ja mis siis veel võiks olla põhjus, et väljaanded anonüümseid kommentaare tolereerivad.
Probleem ei ole niivõrd anonüümsetes kommentaarides, kuivõrd selles, et sellega kaasneva sõnavabaduse printsiibi külge on olnud ankurdatud hulk vastuväiteid, mille argumentatsioon on vildakas. Kui me räägime sõnavabadusest, siis on seda mõistetud vaid kitsalt defineerituna – arvamuse avaldamine ilma igasuguste piiranguteta. Küsimus on aga selles, mida selle vabadusega saavutada tahetakse – kas tekib selline keskkond, kus tõepoolest oleks võimalik vabalt arvamust avaldada. Kui vabaduse tõttu kirjutada anonüümselt kõike, mis pähe tuleb, ei osale avalikus debatis enam suur hulk inimesi, ja see ei ole sõnavabadus.
See, mida me soovime, on võimalikult laiakülgse avaliku debati võimalus. Põhjus, miks avalik debatt ei toimi, on see, et suur osa meie kommentaariumist töötab selle vastu.
Ma olen nõus, et kommetaariumidelt sooviti liiga palju, aga see idee on ankurdunud demokraatia põhiprintsiipidesse – kui rahvas avaldab oma arvamust, siis me hea meelega eeldame, et see on parem kui see arvamus, mis tuleb kitsast ringist. Umbes nii, nagu väidab kõnekäänd, et mitu pead on ikka mitu pead. Aga see, mis me kommentaariumides näeme, näitab pigem tendentsi arvamuste mitmekesisuse vähenemisele läbi suure hulga inimeste loobumise.
Erinevate arvamuste kahanemine on ka üks «Trolliküti käsiraamatu» alustalasid. Aga ma siiski usun kollektiivsesse lisaväärtusesse, usun, et kommentaarium on võimeline toimima kollektiivse ajuna. Küsimus on reeglites, mida kehtestad. Täieliku anonüümsuse korral tekivad olukorrad, mida pole võimalik lahendada. Ja see on tehnika kasutamise küsimus, mitte selle küsimus, nagu nüüd oleks kollektiivne aju kadunud või võimatuks muutunud.
Rahvatsensuur on eriarvamuse ründamine enamuse poolt sellisel moel, et arvamuse avaldaja lahkub debatist. Eesti kontekstis on meil sõnavabadust vähem kui 1990ndatel, sest väidetagu mis väidetakse, ma
tean inimesi, kes ei ole nõus peavoolumeedias esinema, sest nad ei soovi sattuda sõimupeo keskele. Seega rahvatsensuuri tagajärjel inimesed, kes võiksid kirjutada ajakirjanduses, ei tee seda.
On seisukohti, mis on marginaliseeritud ja mida on rahvatsensuuri tõttu väga-väga keeruline avalikus meedias esitada.
Me näeme seda kõige teravamate teemade puhul, kus kommentaarid taanduvad lihtsakoelistele üksteisele ärapanemistele. See aga loob sisukamatele kommentaatoritele keskkonna, kus nad leiavad ehk liigagi üleolevalt, et sigade ette pärleid ei raatsi visata. Kusjuures ma ei ole kindel, et need, kes ikka veel kirjutavad, on väga õnnelikud. Kas meil on praegu rohkem sõnavabadust kui 1970. aastate lääne ühiskonnas, kus ei olnud internetti, kuid mil toimus ideoloogiate vabanemine? Kas on toimunud lääne ühiskonnas kvalitatiivne hüpe? Ma ei ole kindel, et meil oleks praegu rohkem sõnavabadust.
Kui vaadata näiteks naissoost tipp-poliitikute lugusid, siis esimesed viiskümmend kommentaari on kohe sellised, milles osa sõnade asemele võib tärnid panna. Kas sa hakkaksid sellistel tingimustel ise, vabatahtlikult, meedias sõna võtma? Inimesed ei näe tihtipeale seda sammsammulisust, mis mingi probleemi suunas viib. Praegu ei ole see probleem ehk veel nii suur, praegu ütleks inimene, et ta jätaks pigem esinemata. Kui asi samamoodi jätkub, siis ühel hetkel ta jätabki esinemata.
Kui tippjuhid või ministrid otsustavad, et ei avalda enam avalikult arvamust, ei tähenda see, et arutelu jääks pidamata. See jätkub kusagil mujal, siseringis või kinnises klubis. Lihtsalt need otsused tehakse siis avalikkuse eest varjatult.
Olen oma elus väga harva saanud halbu netikommentaare. Aga ma olen loobunud peavoolumeedias kirjutamast seetõttu, et ma ei taha seda süsteemi toetada. Ma ei taha anda materjali süsteemi, mis käitub autoritega nii, nagu ta käitub. Minu jaoks tundub õigem kirjutada väikestesse väljaannetesse või blogisse, sest siis ma tean, et seda ei kasutata ära sellesama radikaliseerumise või ksenofoobia ülespeksmiseks. Seepärast ei ole ma ka jupp aega suurematesse väljaannetesse kirjutanud, kuigi on küsitud. See masinavärk ei teeni neid huve, mida meedia peaks teenima.
Olen jätnud avaldamata arvamuse, teades ette teatud tüüpi reakatsioone.
Kui öeldakse, et anonüümsus võimaldab inimestel rääkida ausalt ja otsekoheselt, siis mis koha pealt on ausus ja otsekoheses kõrgemad voorused kui näiteks viisakus? Ma ei näe põhjust panna ühte teisest kõrgemale. Aga samas, olgu öeldud, ei ole ei mina ega keegi meist kolmest anonüümsuse vastu, anonüümsus peab jääma. Peab jääma võimalus öelda asju, ilma et sa riskiks seda tehes oma pere või töökohaga, aga see ei pea olema üldine ja see ei pea olema moodus, kuidas osaleda avalikus debatis.
Mina ei ole rahvatsensuuri pärast midagi ütlemata jätnud, aga olen valinud publikut. On teemasid, millest ma eelistan kirjutada ainult blogis.
Kui räägime tsensuurist, siis kangastuvad meile kohe käerauad. Aga tsensuur võib olla ka sammsammuline – alguses pigem jätad midagi ütlemata ja aja jooksul see süveneb, diskussioon taandub väiksematesse foorumitesse.
Praegu ollakse keskendunud sellele ühele argumendile, mis on anonüümsuses mõistlik, ja ollakse nõus hülgama kõik muu. Aga siia on paslik tuua öökulli ja nafta näide. Ka öökullidest saaks naftat pressida – igast viis grammi. Saame nafta kätte, samas unustades, et öökullid kui liik oleks siis mõne aja pärast sodiks pressitud.
Öeldes, et anonüümselt saad rääkida ausalt ja julgelt, tähendab öelda, et oma nimel all rääkides sa valetad. Igal juhul kui öelda, et anonüümsuse poolt räägib aususe argument, siis tähendab see kaksikmoraali õigustamist. Kusjuures, tõe huvides tuleb tunnistada, et kõiki pseudonüümide kasutajaid ei tohi muidugi lüüa ühe vitsaga. Kaksikmoraali argument on tõene vaid siis, kui anonüümsust kasutatakse sellise sõnumi edastamiseks, mida muidu ei julgetaks.
Üks asi tuleks veel selgeks teha. Me ei taha, et kommenteerimist hakataks kuidagi riiklikult reguleerima, vastupidi. Tahame näidata meediaväljaannetele, et sõnavabaduse argument, mida seni on kasutatud anonüümsete kommentaaride õigustamiseks, lihtsalt ei kehti. Kui ajalehtede ja lugejate seisukohalt on selge, et tegu ei ole sõnavabaduse kaitsmisega, siis saab selles debatis edasi minna.
Meedia on enesetapjalik sõnumitooja. Mida rohkem ta neid sõnumeid toob, seda enam ta ennast tapab. Skandaalipoliitikale järgnemine tähendab, et mida enam skandaale sa üles tood, seda enam inimesed sinust kaugenevad ja seda vähem tõsiseltvõetav sa oled. Ma usun, et see mõjub meediasfäärile tegelikult halvasti ja kui inimesed valivad mitte meedias osalemise, siis see viib probleemideni ka meedia enese jaoks. Mulle tundub, et see oht on olemas.
Kuid see ei ole oht mitte üksnes meediale, vaid ka ühiskonnale tervikuna, Kui meil ei ole kohti, kus arvamusi avaldada, on see ühiskonnale väga ohtlik – probleemid ei jää arutamata, vaid arutatakse kitsamates seltskondades. See viib ajapikku valusate vastuoludeni ja veel valusamate lõhedeni. Protsess toimub märkamatult, samm-sammult selles suunas, et meediakanalites ringlev info ei ole enam esinduslik. Erinevate arvamuste asemel jäävad domineerima artiklid, mis lähtuvadki eesmärgist saada võimalikult palju kommentaare.
Info väändub meedias kergesti. Võetakse tekst, tehakse sellele pealkiri, mis ei pruugi olla täpne, ja genereeritakse selle pealt kommentaaride voog. Mõni ekspert aga, kellega on kolm korda selline lugu juhtunud, hakkab neljandal korral vältima meedias esinemist. Praeguseks on see protsess juba käima lükatud. Meediasse on järele jäänud peamiselt valveesinejad. Pealekasvu aga ei tule.
Kui Nietzsche leidis, et ka kõige väiksem siga võib hävitada kõige sihvakama tamme, kui ta sööb ära selle tõru, siis meedias toimub praegu sama. Näeme, kuidas praegune meediamaastik ei lasegi tulevastel arvamusliidritel kasvama hakata. Kui see nii jätkub, siis mõne aasta pärast on meil iga teema kohta üks arvamusliider. Selline meedia on aga ühiskonnale suhteliselt vähese väärtusega.
Ja teine oht on selles, et kui asi samamoodi jätkub, võib ühel päeval tulla keegi, nagu Rein Lang, kes ütleb, et rakendame veel äärmuslikemaid meetmeid kommentaaride piiramiseks. Sellest oleks kahju. Me oleme netikommentaaride austajad. Kui vaadata diskussiooni, mis Memokraadi blogis kommentaarides toimub, siis sealt olen saanud mitmeid ideid.
See, et kirjutamised ei jää kirjutamata, need lihtsalt liiguvad keskkondadesse, kus seda on mugavam teha, on meedia killustumine. Iseenesest loomulik protsess kaasajal, aga sarnaneb ka keskaegse Euroopaga, kus kloostrites ja ülikoolides liikus tõsine info, seda vahetati ka õukondadega, aga muu rahva jaoks olid ikka näitemängud, mida turuplatsil või kiriku ees tehti.
Hirmutav väljavaade minu jaoks on see, et meil on tekkimas üks suur radikaliseerunud slumm ja erinevad härrasmeeste klubid. Ja see on see, mida ma kardan – kui meedia taandub vähima ühisnimetaja tasemele ja radikaliseerub seal. Sellest peaks hoiduma kõikide meetmetega, et diskussiooni üldine tase saaks püsida kõrgel.
Tore oleks. See on väga positiivne, aga see on viimase aja nähtus ja kui me lööme neti lahti, siis näeme, et see tegelikult ei tööta. Aga seepärast ei tasu seda pooleli jätta, vaid mõelda, kuidas saaks paremini teha, et see töötaks. Kui Päevaleht läks seda teed, et hakkas kommenteerijaid identifitseerima, loobus ta sellest üsna ruttu ja praeguseks on seal identifitseeritud räusklevad kommentaatorid ja anonüümsed räusklevad kommentaatorid. Kuid ei saa öelda, et see lahendus kukkus läbi, vaid seda tuleb täiustada.
Eile proovisin, kui kiiresti reageeritakse leimavale kommentaarile. Leidsin ühe sellise Rein Raua loo juures ülikoolide liitmisest ja raporteerisin sellest kui ebasobivast. Moderaatorid töötasid hästi, kommentaar võeti kiiresti maha. Väga hea. Aga toome paralleelse näite.
Oletame, et meil on liiga palju isikuvastaseid kuritegusid. On kolm võimalust probleemi lahendada. Võime suurendada traumapunktide arvu ja kiirabiarstide hulka. Inimesed küll saavad tänaval peksa, aga nad saavad ka kiirelt arstiabi. Võime püüda lahendada probleeme ka nii, et suurendame politseipatrullide arvu, hoides ära selle, et inimesed saavad peksa, või kui saavadki, siis kurjategijad püütakse kiiresti kinni ja veetakse kohtupinki. Ja kolmas võimalus oleks see, et käituda viisakalt.
Me ei püüa öelda, et unustage politsei, unustage kiirabi, tegeleme ainult sellega, et kasvatame inimesed heaks, vaid me peame vaatama kõiki neid aspekte kompleksselt. Ei saa olla rahul sellega, kui öeldakse, et kui sulle ei meeldi Tammsaare pargis pimedal ajal nuga saada, siis ära mine. See on analoogiline sellega, kui öeldakse, et kui ei meeldi anonüümsed kommentaarid, siis ära loe neid.
Aga need politseinikud tegelevad pättide püüdmisega, mitte ennetava patrullimisega – kommentaarid on järelmodereeritavad, mitte eelmodereeritavad. Asjad on ju läinud paremuse poole, kuid ei ole kokkulepet, kuidas seda reguleerida. Praegu on nii, et kes iganes meediaväljaannetest läheb seda probleemi parandama, saab vastu näppe ja kõik võidavad tema arvelt. EPLi katse sellel alal kuulutati läbikukkunuks, kuid selle alus võis olla see, et nad kaotasid suure osa oma kommentaatoritest, kaotasid suure osa oma külastatavusest ja ühel hetkel leidsid, et nad marginaliseeruvad teiste kanalitega võrreldes.
Eelmodereerimine sarnaneb leebe autentimisega: kui sa kommenteerid esimest korda, siis küsitakse e-posti aadressi, sinu kommentaari eelmodereeritakse. Kui sellega ei ole probleeme, siis seni, kuni sa ei käitu halvasti, lähevad ta kommentaarid kohe üles.
Kas tööle võetud moderaatoritest piisab? Vist ei piisa. Avasin praegu Postimehe kodulehe. Avaloo kommentaaris on kasutatud sõnu «pervert», «haiged feministid», «ajuinvaliid». See on viies kommentaar, mis on olnud üleval juba tunde. Kui nii vaadata, siis moderaatorite süsteem ei toimi. Aga see on samm paremuse poole.
Minu meelest on lühinägelik öelda, et peaksime tegelema isikuvastaste kuritegudega vaid politsei vahendusel.
Kui jätkata isikuvastaste kuritegude näitega, siis palju sõltub keskkonnast, mis on inimestele loodud. Linnaplaneerijad on leidnud, et linnaplaan ise aitab vähendada kuritegevust. Mõne piirkonna puhul ei teki inimesel tunnetki, et seal võiks olla kuritegelik või ohtlik, inimeste liikumisvool on selliselt planeeritud.
Kui konkreetsetest lahendustest rääkida, siis väljaanded teavad ilmselt paremini, kus need lahendused on. Kui sa oled üheksa aastat kommentaariumi pidanud, nagu Delfi, siis sul on üsna hea ettekujutus sellest, mis töötab ja mis ei. Meie soov on tõugata väljaandeid selle poole, et nad hakkaksid kommentaariumidega reaalselt tegelema.
Mulle näib, et see korporatiivne sõnavabaduse kaitsmise jutt on paljuski ka selleks, et vältida selle probleemiga tegelemist. Tavaliselt räägitakse lahendusena ainult kas keelamisest või lubamisest, aga on ka vahepealseid võimalusi.
Lahenduseks oleks näiteks järkjärguline modereerimine, kus osa kasutajaid on juba lubatud nimekirjas, uued läbivad eelkontrolli. See ei tähenda, et sa oleksid anonüümsena kommenteerimisest ära lõigatud, aga kui sa tahad sattuda kommentaariumis ettepoole või osaleda teatud osas sellest debatist, siis pead ennast autentima.
Sellega on aga seotud teatavad probleemid. Majanduskriisi põhjustamises süüdistati olukorda, kus pangad muudkui laenavad, kuigi saavad ise aru, et see on riskantne. Teatakse, et see lõppeb varem või hiljem halvasti, kuid laenamist ei pidurdata. Sest kui meie praegu pidurdame ja teised ei pidurda, siis saavad teised sellega suurema turuosa. Praegu on meediaettevõtete puhul sama – kui meie oleme esimesed, kes hakkavad anonüümseid netikommentaare piirama, siis selle tulemusena saavad konkurendid suurema turuosa. Küsimus on, kuidas saavutada, et vaba konkurents ei töötaks omaenese äri vastu pikemas perspektiivis.
Ega siin ei olegi muud võimalust, kui oleks vaja kokkulepet meediaettevõtete vahel. Näiteks liikluseeskiri on selline kokkulepe. See on küll riiklikult kehtestatud, aga põhimõte on sama. Ja kõigile on selge, et kui me sellest kinni ei pea, kaotame sellest kõik. Sama peaks kehtima meediaettevõtete puhul.
/nginx/o/2016/04/07/5239797t1h8f5c.jpg)