Agu Uudelepp: erakondade kadunud maailmavaade

Agu Uudelepp
, Propagandaekspert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Agu Uudelepp
Agu Uudelepp Foto: Pm

Kuhu on kadunud erakondade ideoloogiline selgroog, küsib propagandaekspert Agu Uudelepp käimasoleva kampaania valguses.

Sügis tuli seekord tõesti teisiti. Varasemad kohalike valimiste kampaaniad on olnud tõeliselt kirglikud. Aga nüüd? See peab ikka elu näinud mees olema, kes mäletab teist niivõrd igavalt ja pealiskaudselt alanud võidujooksu volikogudesse.



Erakondade loosungite lihtsus isegi eriti ei häiri, sest valimisteaegsed hüüatused on ikka olnud, nagu nad on. Tõsi, vahel satub sekka mõni tõepoolest hea hõige, nagu seda oli näiteks «Vali kord!». Igaüks sai otsustada, milline tema meelest see kõige õigem ja parem ja valjem kord pidi olema, ning projitseerida oma nägemuse Res Publica lubaduseks. Mis sai pärast seda olla veel lihtsam kui valida oma mõtte kandja!



Seekordsetest loosungitest ei saa aga ükski Eesti läbi aegade parimate valimisloosungite esikümne lähedalegi. Üle Eesti kõiki repliike vaadata ei jõua, nii et piirdugem kõvemini kõlavatega. Rahul võiks ju olla sotside teadja Jüri Pihliga, aga lihtsa riimi nimel pisteti juurde väljavedamine ja sikutati sõnum lohisevaks.



Kui inimeste vaimusilmas ikka veel Eesti kõige kõvema jõuametniku kohta öeldakse, et ta teab, siis hakkamasaamine on juba iseenesestmõistetav ja seda pole vaja eraldi rõhutada. Las inimesed – ja, mis sama tähtis, konkurendid – ise nuputavad, mida Pihl oma teadmistega teeb ja korraldab...



Keskerakonna «Kes siis veel!» on oma ülbuses isegi veetlev. See on võitja sõnum, keda ei huvita kritiseerijate rahulolematus. Tallinna tänavad on täis inimeste horde, kes kokku saades vastastikku naeratavad, noogutavad ja pobisevad nina alla: «Muidugi, kes siis veel!» Osa teeb seda irooniliselt, kuid paljud ei tule tõesti selle peale, et võiks kedagi teist valida. Ja nad ei valigi kedagi teist.



Isamaa ja Res Publica Liidu «Tallinn vajab vahetust» on pettumus. Barack Obama change on Eestis ühe tulemise juba teinud, kui Keskerakond suvel Eestile vahetust kauples. Nüüd sama loosungi Tallinna Prokrustese sängi pressimine ei anna tulemust. Nagu sotsidel ja Keskerakonnal on ka IRLil Tallinnas tugev linnapeakandidaat ning tema mainet oleks saanud palju paremini rakendada. Mart Laari ei teata poliitikuna, kes oleks lihtne vahetusmees. Ta on kahekordse peaministri ja majanduse käimavedajana suure osa tallinlaste jaoks midagi palju enamat, kuid IRL ei üritagi seda rõhutada.



Reformierakonna «Värske energia» pani alguses lihtsalt õlgu kehitama. Siis ilmusid aga bussipäradele selle värske energia kandjad ja loosungist sai nende valimiste kurioosseim sõnum. Propaganda rusikareegel ütleb, et sõnum ja selle kandja peavad sobima. Aga oravate plakatitel?!



Ajakirjanduslikku sõnavara kasutades olid seal aukohal poliitbroiler, häbiga ametist lahkuma sunnitud minister, laulupeo lõpu paljude inimeste jaoks paranähtuseks muutnud minister ja veel hulk inimesi, kelle puhul tahaks kangesti teada, miks nad seda värsket energiat ometi oma praegustes ametites Eesti majanduskriisist väljavedamiseks ei kasuta. Miks hoida jõudu Tallinna valitsemiseks, kui riigis on asjad halvasti?



Loosungitest palju hullemad on aga erakondade valimisplatvormid. Loosungid tulevad mõneks nädalaks ja vajuvad siis unustusse, aga platvormis peaks kangastuma pilt oma kodukohast nelja aasta pärast. Sealt peaks olema võimalik aru saada, mida peab erakond kõige olulisemaks ja kuidas ta selle saavutab. Igas platvormis peab kajastuma erakonna ideoloogiline selgroog, sest see aitab võimulepürgijat ümbritseva maailma ning ajastuga suhestada.



Ideoloogia all ei pea sugugi mõistma üle-eelmisest sajandist pärinevat arusaama, et kõik erakonnad tuleks parem-vasak skaalale mahutada ning üritada kristlikke demokraate raudselt liberaalidest eristada. Propagandas mõistetakse ideoloogiat kui mingi sotsiaalse grupi katusteadmiste või -väärtuste hulka, mida kasutatakse ümbritseva maailma mõtestamiseks.



Ideoloogia sellise käsituse puhul eeldatakse, et valimistel kandideerijatel on teadmine, millisena soovivad nad näha maailma, Euroopat, Eestit ja oma kodukohta nii aasta-paari kui kümne ja kahekümne aasta perspektiivis. Poliitikud peavad suutma defineerida oma eesmärke. Vaid siis saavad nad otsustada, kas pakutav tegevus aitab kaasa kaugemate eesmärkide saavutamisele või on see kasulik lihtsalt nendel valimistel natuke parema häältesaagi kogumiseks.



Sellist ideoloogiat erakondade programmist ei leia. Kurval kombel ei ole Eestis enam naljalt järel ühtegi maailmavaatelist erakonda. Meil on suur hulk meetmeparteisid, kus parem käsi ei tea, mida vasak teeb, ja platvormide koostamise mudel ajaks pikemate demokraatlike traditsioonidega riikide kampaaniameistrid hulluks.



Esmalt üritatakse mängida demokraatiat ja küsitakse organisatsiooni seest, mida peaks platvormi kirja panema. Üks arvab üht ja teine arvab teist ja ülejäänud mõni tuhat inimest ei vaevu midagi tegema. Siis saavad paar kirjaoskajat inimest korralduse platvormi eelnõu kokku panna. Pärast põhjalikku lakkevaatamist ja kõhutunde pealt valijate soovide aimamist saab midagi valmis.



Nüüd ärkavad kõik need, kellel algul polnud midagi öelda. Kogu kirjapandu sildistatakse asjatundmatuks jamaks ning tuleb ringi teha. Peamine ringitegemine piirdub sellega, et iga kandidaat saab midagi endale meelepärast platvormi kirja. Juba algul hapravõitu süsteemsusega dokument on sellega hullemini segi kui puder ja kapsad. 



Poliittehnoloogid saavad selle paberi nüüd enda kätte. Kui keegi loodab, et nad hakkavad sassi loobitud ideedes selgust looma, siis seda ei juhtu.



Selle asemel vaadatakse, et kirjas olevatest ideedest ei anna erilisi hääli ega löövat kampaaniat välja võluda. Viimases hädas pannakse juurde pronkssõduri teisaldamine või pensionäride paari tuhande kroonine toetus ning loodetakse, et meedia nokib need ideed üles ja aitab korralikku vastandumist välja mängida.



Platvorm pole aga ikka veel valmis. Viimasel hetkel lisandub nimekirja paar peibutusparti ja nende südameasjad tuleb ka juurde kirjutada. Sellega saabki lõpuks valmis dokument, kus igale kandidaadile miski meeldib ja igale viimasele kui valijale üritatakse midagi lubada.



Sellises valimisplatvormis ei ole ega saagi olla mingit maailmavaatele tuginevat tervikpilti, kus eri meetmete mõjud ja kooskõla on hinnatud ning teostatavus läbi arvutatud. Tulemuseks on fragmentaarne kirjutis, mille alusel saab valimisreklaami ühel küljel lubada spordihoonet ja teisel pool valgusfoori, panna sõitma velomeedikud ja kinkida vastsündinuile hõbelusikaid, loobuda maamaksust ja suurendada lasteaiakohtade arvu jne.



Need kõik on üksikud, tihtipeale vastuolulised tegevused, mis ei erista erakondi ega huvita mõtlevat valijat mitte üks raas. Iga lugeja võib teha katse: laseb endale erakondade platvormid valgele paberile välja printida ning üritab siis ära arvata, milline erakond mida on kokku kirjutanud.



Mõtlev valija ootab, et tema häält sooviv poliitiline jõud eristuks teistest kindla tervikvisiooniga, mida ja miks ta teeb. Kuni poliitikud seda ise ei tea, valitseb ka valijate peas segadus. Siis hakkavadki peale probleemid, et inimesed ei suuda poliitikas enam sisu näha ja märkavad peamiselt sõnumeid poliitikaelu kollasemate tahkude kohta.



Vanas Euroopas kirjutatakse erakondade ja poliitikute kohta samuti kõikvõimalikke lugusid ja nii hullu sõimu kui näiteks Ühendkuningriigi lehtedes meie ajakirjanduses ei leia. Poliitikuid kaitseb seal aga maailmavaateline kilp.



Levinud on mõtteviis «nad võivad küll olla mölakad, aga nad on alati väljas minu huvide eest». Eestis kaitses selline kilp Siim Kallase aegset Reformierakonda ja hoiab praegu mingil määral Keskerakonda.



Üldiselt on erakonnad aga hädas, sest meetmete tagant ideed ei paista. Nii võibki sel sügisel juhtuda, et väljaspool nelja-viit suuremat linna saavutavad valimisliidud hiilgetulemuse. Ja sugugi mitte sellepärast, et erakonnad ei tahaks oma valijatega suhelda. Tahavad küll. Hoopis sellepärast, et erakondadel ei olegi inimestele siin ja praegu enam midagi öelda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles