Eero Medijainen: Soometumise mitmekihiline mäng

Eero Medijainen Foto: Pm

Soometumise terminiga seoses saavad rohkem kõlapin­da negatiivsed hinnangud. ajaloolase Eero Medijaineni arvates peaks soometumise ajalugu meile õpetama, kui ohtlik on väikeriigi jaoks end ühe ideaali külge siduda ja selle nimel kõik muu välistada.

Rahvusvaheliste suhete asjatundjad kinnitavad mõnikord, et neil on läinud korda vähemalt üks reegel või seaduspärasus sõnastada. See kõlab nii: demokraatlikud riigid omavahel ei sõdi. Skeptikud pole selle sõnastusega päris rahul, sest see, väga üldine seaduspärasus eeldab kohe piiranguid või täpsustusi.

Balkanil 1990. aastatel juhtunu, Venemaa ja Gruusia sõda, kunagine Falk­landi kriis jms sunnivad kinnitama, et demokraatia peab olema ikka «päris» ehk «läänelik» demokraatia. Ainult sel juhul peab mainitud reegel paika. Siit edasi laieneb teema demokraatia mõõtmisele ja taandub küsimusele, kas demokraatia puhul on olemas mingi otsustav punane joon, mille ületamisel on demokraatia siis see «päris», ja kas reegel kehtib igas olukorras?

Kahtlusteks annab tuge küsimus:   kas demokraatlik Soome ja näiteks Inglismaa olid aastatel 1941–1944 sõjalises vastasleeris? Reaalselt omavahel küll ei sõditud, aga formaalselt või juriidiliselt? Sõjajärgset Pariisi rahulepingut (1947) Soomega valmistas ette liitlaste komisjon, kuigi inglased, ameeriklased ja ammugi prantslased venelaste ambitsioonidele vist erilisi piiranguid ei teinud.

Ajaloolaste olukord on kehvem, neil pole ühtki seaduspärasust välja pakkuda. Pole parata, ajaloolased lahknevad isegi usus, kas ajalugu kordub? Me pole päris kindlad, kas ajaloost on võimalik midagi õppida.

Soometumise mõiste tuli kasutusele 1960.–70. aastatel, eeskätt Lääne-Saksamaal peetud poliitilistes debattides NATO tuleviku ja Euroopa julgeoleku üle. See tähistas ühte võimalust, kuidas väikeriik säilitab suveräänsuse, olles küll samal ajal sõltuvuses oma suurest naabrist. Soometumist samastati esialgu otseselt Lenini rahupreemia laureaadi, president Urho Kaleva Kekkoneni (pildil) välispoliitilise liiniga. Külma sõja arenedes tähendas see eeskätt Soome kõrvalejäämist Marshalli plaanist ning seejärel ka NATOst. Selle asemel sõlmiti 1948. aastal hoopis vastastikuse sõpruse, koostöö ja abiandmise pakt Nõukogude Liiduga.

Sama pealkirja ja sisuga lepingud sündisid enamiku nn Nõukogude leeri jäänud Ida-Euroopa riikide ning Nõukogude Liidu vahel. Soome suutis siiski paaris eriti olulises punktis teistsuguse sõnastuse saavutada. Nõukogude abi ei pidanud lepingu kohaselt tulema automaatselt ega ühepoolselt. Soome pani paika oma erapooletuspoliitika.

Hiljem ja eriti tänaseks päevaks on soometumise terminiga seotud positiivne aspekt tagaplaanile jäänud ning üha enam kõlavad negatiivsed hinnangud. Need tulenevad Kekkoneni-aegsest Soome sisepoliitikast, eelkõige tsensuurist. Natuke otsesest, aga veel enam kaudsest ehk enesetsensuurist. Inimõiguste küsimusi suure naabri juures, tema agressiivseid samme välispoliitikas ja isegi omavahelisi varasemaid kokkupõrkeid Soome massimeedias üldjuhul ei käsitletud. Küll tegeldi aktiivselt võitlusega rahu eest. Vähemalt 1990. aastatel tähistati mõnel pool Soomes veel rahvusvahelist naistepäeva. See loetelu pole lõplik, näiteid oleks veel.

Kaalukamad etteheited on seotud siiski soometumise välispoliitiliste aspektidega. Kekkonen ilmselt ei kohkunud tagasi võimalusest kasutada «idakaarti» oma sisepoliitilise võimu kindlustamiseks. Ta suutis kujundada renomee, et ainult temast oleneb, kui hästi idanaabriga läbi saadakse. Seda ilmselt mitte ilma teatud kokkumänguta Kremliga.

Kekkonen oli presidendina idanaabrile soodsam lahendus kui mingi uue poliitiku esiletõus. Kekkonen suutis Nõukogude võimumeestega võrdselt viina visata, saunas käia ja suusatas teadaolevalt neist tunduvalt paremini. Mõnikord sattus aga ilmselt väga libedale teele ja «mäng» muutus mitmekihiliseks. Kohati ei oska meie tänini seisukohta võtta, mida tegelikult tähistas Kekkoneni visiit Eestisse märtsis 1964. aastal. Kas see oli tõesti samm eestlaste enese- ja rahvustunde tõstmiseks või hoopis vastupidi – visiit tunnustas sõnaselgelt Eesti kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu? Vähemalt on see külaskäik üks hea näide soometumisest.

Kõige enam oleks õigust soometumist kritiseerida ingerlastel või ka osal karjalastel. Neile tähendas see otseseid füüsilisi kannatusi ning isegi hukkumist. Sõja-aastatel toimetati Soome kümneid tuhandeid inimesi. Mitte kõigist ingeri küladest ei mindud heameelega ja päris vabatahtlikult. Soomes ei võetud neid samuti mitte kõikjal lahkelt vastu. Sageli salgasid ingerlased oma endist päritolu kuni viimaste aastakümneteni välja.

Ingerlaste massiline tagasiküüditamine Nõukogude Liitu oli sisuliselt üldiste inimõiguste rikkumine. Soome keeldus seega andmast poliitilise põgeniku staatust. See on juba tõsisem etteheide ja samuti üks soometumise näide, kuigi jäi valdavalt 1940.–50. aastatesse.

Ajaloolasel on keeruline öelda, et just ühte või teist aspekti peame soometumisest arvestama ja täna sellest õppima. Soometumine kui selline oli ilmselt võimalik vaid külma sõja olukorras. Vajalik oli kahe vaenuliku leeri ning ideoloogilise ja sõjalise liidu olemasolu. Erapooletu saab olla ainult siis, kui on olemas küllalt selgelt eristuvad pooled. Vaevalt on Eestil sellest teadmisest ja kogemusest tänapäeval mingit kasu.

Soometumise juurde kuulus küll veel üks aspekt, mis võib mõnele veel praegugi ahvatlev näida. Nimelt tasus Soome ideoloogiline tagasihoidlikkus ja sõjalis-poliitiline sekkumatus ära majanduslikult. Soometumine ei tähendanud, et riik sihikindlalt piiras majandus- või kaubandussuhteid läänega. Pigem vastupidi, sest ilmselt sobis ühe erapooletu riigi olemasolu ka näiteks USA-le.

USA ja Soome suhetel on oma eriline märk küljes juba vähemalt 1920. aastatest. Soome võitis ka siis eristaatuse, kui kogu ülejäänud nn läänemaailm keeldus USA-le tasumast Esimese maailmasõja ajal ja järel tekkinud võlgu.

Külma sõja päevil tähendas Soome-taolise riigi olemasolu seda, et vastasseis polnud siiski absoluutne, ilma võimalusteta läbirääkimisteks ja kompromissideks. Raudse eesriide põhjaserv polnud sugugi nii raudne ega suletud kui näiteks Saksamaal. Soometumise suurimaks välispoliitiliseks saavutuseks jäi Helsingi tippkohtumine 1975. aastal.

Lisaks arendas Soome läänele soodsaid majandussuhteid Nõukogude Liiduga ja muutus 1960.–70. aastatel kõrge majandustasemega heaoluriigiks. Natuke hiljem tuli küll tagasilöök ja ümberorienteerumine maksti kinni 1990. aastate lama’ga. Nüüd on ta aga suutnud vältida olulist majanduslangust. Aga praegu me vaevalt sellest kogemusest eeskuju võtta püüdes Euroopa viie rikkama riigi hulka jõuame.

Kui midagi soometumise ajaloost õppida, siis tuleb tunnistada, et soometumise juured pole seotud ainult külma sõja ja Kekkoneniga. Need ulatuvad 19. sajandi algusesse. Soome ühinemine Venemaaga aastail 1808–1809 oli esimene suur ja edukas õppetund, mis kestis umbes sada aastat. Autoritaarse ja üha suuremat tsentraliseeritust taotleva riigi koosseisus oli Soomel võimalik arendada üsna laialdast autonoomiat. Sellel oli küll oma välispoliitiline hind, Soome jäi ka siis rahvusvaheliselt tagasihoidlikuks ja oli pigem huvitatud keisririigi stabiilsusest.

Kui Euroopas 1848. aastal revolutsiooni tehti, siis Soomes natuke ainult lauldi, tõsi küll, juba isamaast. Poola ülestõusu päevil 1863. aastal jäädi aga eriliselt riigitruuks ning tasu ei lasknud end kaua oodata – Soome sai võimaluse kutsuda kokku oma esinduskogu, Maapäeva. Selle raames ja abil tehti väga tõsiseid harjutusi iseseisvaks eluks. Tänu sellisele kohaldumisele oli Soome 1917. aastal juba iseseisev riik ja tema lõplikku lahkulöömist tunnustati kohe.

Soometumine pole ainult Soome fenomen, kui selle tunnusteks pidada soovi säilitada erapooletust. Ta pole seda ka siis, kui rõhutatakse väikeriigi võimalusi suure kõrval. Taani, Šveitsi ja teiste väikeriikide ajaloost leiab analoogilisi perioode. Võimalik, et ajaloo suurem õppetund seisnebki selles, et ta näitab võimaluste rohkust ja pakub võimalust nendega arvestada. Ja loodetavasti ta õpetab, kui ohtlik tee väikeriigi jaoks on end ühe või mõnede ideede või ideaalide külge siduda ning nende nimel kõike muud välistada.