Jarmo Virmavirta: juubeliaasta mõtestab muutusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soomes on alanud ettevalmistused aastaks 2009, mil möödub 200 aastat Soome kui autonoomse ala liitumisest Venemaaga. Soome peaministri kantselei eestvedamisel loodud töögrupp on juba asunud juubeliaasta rohkearvulistest sündmustest ühtset programmi kokku panema.
1809. aastal aset leidnud liitumisele Venemaaga eelnes sõda Rootsi ja Venemaa vahel. Selle taustaks oli Venemaa Aleksander I ja Prantsusmaa Napoleoni kokkulepe, millega Soome arvati Venemaa huvipiirkonda.
Tähistamisväärne rahu
Rootsi sõjas Venemaaga ei ole just palju põhjusi pidutsemiseks, aga soomlased oskavad ka kaotatud sõjast võite leida. Rootsi armee põgenes põhja poole ja võite hakkas tulema alles pärast seda, kui soomlased ise juhtimise oma kätte võtsid. Aga sõda ise oli hale lüüasaamine, mis suuremalt osalt johtus sellest, et Soome ei huvitanud emamaad Rootsit mitte karvavõrdki.
On suur paradoks, et algselt rootsikeelsena kirjutatud kangelaslugu «Lipnik Stooli lood» tõusis Soome rahvuskirjanduse hulka. Tänapäeval teataksegi «Lipnik Stooli lugusid» Rootsis paremini kui Soomes.
Enam tähistamist väärt on aga rahu, mis sõjale järgnes, ja seda kahel põhjusel. Esiteks tõstis Aleksander I 1809. aasta märtsis Porvoo riigipäeval Soome Euroopa teiste rahvuste hulka. Ajaloolased vaidlevad küll siiani, mida ta sellega mõtles, aga sellel ei ole eriti suurt tähtsust. Soomlased tegutsevad, nagu oleks see teadaanne olnud puhas tõde.
Aleksander I säilitas Soomes kõik Rootsi võimu aegsed administratiivsed struktuurid. Soomes säilis Rootsi administratsioon ja õigussüsteem ning seadused. Ka rootsi keel oli endiselt ametlik keel.
Selle kõige baasil arenes Soome järgneva saja aasta jooksul sedavõrd, et oli järgmise suure murrangu ajaks valmis saama iseseisvaks riigiks. Hiljem arenenud poliitiline parlamentarism oli nii tugeval põhjal, et hilisemad ohuaastad seda ei kõigutanud.
Soome emamaa vahetumine 1809. aastal oli siiski pika arengu tulemus. Sarnaselt Venemaaga liitumisega tuleks tähistada ka Poltaava lahingu 300. aastapäeva. Just pärast Karl XII otsustavat lüüasaamist aastal 1709 algas Rootsi suurriigi positsiooni kokkuvarisemine.
Väikeriigid kui mängunupud
See aga oli eelduseks 1809. aasta muutusele. Rootsi suurriigi võimu kokkuvarisemine tähendas seda, et Läänemere piirkonna sõjaline ja poliitiline tasakaal muutus täielikult. Selle vältimatu tagajärg oli Baltimaade siirdumine Vene võimu alla.
Kui Eesti läks Rootsi võimu alt Vene võimu alla, taastati saksa aadli positsioon. Saksa aadlist saigi Vene keisrivõimu tugirühm, mis kutsus Venemaa valitsejat «meie keisriks». Huvitavalt analüüsib seda perioodi äsja soome keeles Seppo Zetterbergi sulest ilmunud «Eesti ajalugu».
Päevakajalise mõõtme 2009. aasta pidustustele annab just 1809. aasta taust. Euroopa võimuasetus on muutunud, Läänemere piirkonna võimutasakaal samuti. Väiksed riigid nagu Eesti ja Soome on mängunupud Euroopa mängulaual.
Soome siirdumine Venemaa mõjusfääri lepiti Aleksander I ja Napoleoni vahel kokku 1807. aastal Tilsiti rahulepinguga. Igavene rahu kestis kõigest kolm aastat, aga muutus Soome positsioonis säilis.
Poltaavast alguse saanud arengud ja 1809. aastal tugevdatud Läänemere piirkonna võimutasakaal on tegelikult kestnud pea siiani. Nõukogude Liit jätkas samades jälgedes. On aga oluline ja ajakohane küsimus, kas 1990ndatel aastatel Euroopas toimunud muutused tähendavad seda, et Läänemere piirkonna võimuasetus on astunud uude ajajärku.
Sellele omakorda järgneb küsimus, mis tähendus väikestel riikidel suurel mängulaual on. Kõigiks nendeks aruteludeks avab 1809. aasta sündmuste päevakorda tõusmine hea võimaluse. Seda võimalust rõhutab see, et nii Rootsis kui Venemaal ollakse asjast huvitatud. Rootsis on sarnaselt Soomega ametis töörühm, mida juhatab välisminister Carl Bildt.
On selge, et Nõukogude Liidu lagunemine ja Baltimaade iseseisvumine on toonud Läänemere võimustruktuuri uue olukorra. Euroopa Liit on andnud väikestele riikidele suurema võimaluse kaasa rääkida Euroopa arengus kui neil kunagi varem on olnud.
Need on ilmselged asjad, aga mitte üheselt mõistetavad. Väikese riigi sõna kaalu suhtelisusest saime tõestuse kevadel Eesti ausambatüli kontekstis. Pronkssõdur ei oleks tõusnud uudiseks Euroopa meedias ega raputanud Saksa, Prantsusmaa või Inglismaa välisministreid, kui Moskva poleks Eesti saatkonna piiramist soosides vääratanud.
Arutelu tuleviku üle
Alles rahvusvahelise diplomaatilise käitumise rikkumine äratas Eesti suhtes poolehoiu. See on karm tõde, mis on kindlasti äratanud arutelusid ka Eesti välisministeeriumis.
Teisalt, Läänemere energiajuhtme ehitamine räägib sellest, et Läänemere võimutasakaalu kaks keskset tegijat on Venemaa ja Saksamaa. Baltimaade iseseisvus on küll uus olukord, aga see muutus ei ole otsustav. Sõjaliselt on piirkonnas suurriik Venemaa, aga sellel ei ole nii suurt tähtsust kui enne. Riikide omavaheline võitlus isandaseisuse pärast on juba mõne aja eest siirdunud majanduslikule võitlusväljale. Seal otsustatakse tulevik. See on küll parem olukord kui varasem, aga ka uues olukorras on suured suured ja väikesed väikesed.
Ma loodan, et 2009. aasta toob kaasa arutelu Läänemere piirkonna tuleviku üle. Arutelu algatajateks võiksid olla Soome, Rootsi ja Eesti. Midagi ei toimu ilma Venemaa, Saksamaa ja Poolata, aga algatajad määravad arutelu tonaalsuse. Seetõttu võiksid välisministrid Urmas Paet, Carl Bildt ja Ilkka Kanerva algatuse oma kätte võtta.
Ka juba alanud Eesti ja Soome vaheliste suhete arutelul võiks võtta teemaks poliitilised küsimused ja ennekõike Läänemere piirkonna võimutasakaalu. Läänemere poliitilised koostööorganid ei saa tegeleda lahendustega, kui visioon piirkonna tulevikust ei ole selgemini määratletud.