Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/08/30/14035950t1h423b.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2200433t1h2697.jpg)
Homse Live Earthi kontserdi korraldajad loodavad, et terve maailm kuuleb kristallselget sõnumit: kliimamuutus on suurim oht planeedile. Olles kavandatud endise USA asepresidendi Al Gorei poolt, on Live Earth suurim ja enim reklaamitud kuulsuste show ajaloos.
Kuid üleilmse soojenemise tipp-prioriteediks seadmine tähendab, et muud põhilised väljakutsed muutuvad teisejärgulisteks. Mõned kliimamuutuste aktivistid ka tunnistavad seda. Austraalia kirjanik Tim Flannery ütles hiljuti intervjueerijale, et kliimamuutus on «ainus teema, mille pärast me peaksime muretsema järgmisel kümnendil».
Rääkige seda neljale surnuks nälgivale inimesele, kolmele miljonile HIV/aidsi ohvrile või miljarditele inimestele, kel puudub juurdepääs puhtale joogiveele.
Maailma tähelepanu
Inimeste põhjustatud kliimamuutus on tähelepanu ära teeninud ja on seda ka saanud, tänu Goreile, Flanneryle ja teistele. Veel enne kui on kõlanud ainuski noot «teadlikkust tõstvatel» kontsertidel, usub arenenud maailm, et üleilmne soojenemine on planeedi suurim probleem.
Siiski on maailm silmitsi paljude teistegi hiiglaslike väljakutsetega. See võib meile meeldida või mitte, aga meil on piiratud hulgal raha ja piiratud hulk tähelepanu üleilmsetele küsimustele. Me peame keskenduma esmalt sellele, et enamik inimestest saaks enamiku hüvedest.
Kopenhaageni Konsensuse projekt koondas tippklassi mõtlejad, kaasa arvatud neli Nobeli majanduspreemia laureaati, uurimaks, mida võime saavutada 50 miljardi dollarilise investeeringuga, mis on mõeldud planeedi «hüvanguks».
Uurinud parimaid sellealaseid teadustöid, jõudsid nad järeldusele, et projektid, mis nõuavad suhteliselt väikseid investeeringuid mikrotoiduainete toimetamine nendeni, kas kannatavad alatoitumuse käes, enamate ressursside andmine HIV/aidsi ennetamiseks, jõupingutused toomaks joogivett nendeni, kel seda pole, tooksid rohkem kasu kui need miljardid dollarid, mida kulutaksime süsihappegaasi emissiooni vähendamiseks võitlemaks kliimamuutusega.
Temperatuur ja malaaria
Süsihappegaasi emissiooni vähendamise aktivistid väidavad, et keskendumine üksnes kliimamuutusele toob mitmeti kasu. Nad osutavad näiteks, et malaariasurmad sagenevad koos temperatuuriga, sest potentsiaalsed tapjasääsed liiguvad soojematel aladel. Ning neil oleks õigus.
Kuid see ei ole nii lihtne nagu loosung auto põrkeraua kleepsul: «Võitle kliimamuutusega ja väldi malaariat».
Kui Ameerika ja Austraalia oleksid piisavalt inspireeritud Live Earthi kontsertidest, et kirjutada alla Kyoto protokollile, tõuseksid temperatuurid veidi vähem. Malaariaohus olevate inimeste hulk väheneks umbes 0,2 protsendi võrra 2085. aastaks.
Ent kulutused Kyoto protokollile oleksid vapustavad 180 miljardit dollarit aastas. Teisisõnu, kliimamuutuse aktivistid usuvad, et me peame kulutama 180 miljardit dollarit säästmaks aastas 1000 elu.
Palju väiksema raha eest võime igal aastal säästa 850 000 elu. Me teame, et sääsevõrkude ja malaaria ennetusprogrammide levitamine vähendaks malaariajuhte 2015. aastaks poole võrra, ja seda kolme miljardi dollari eest aastas vähem kui kaks protsenti Kyoto maksumusest. Valik on selge.
Mõned ütleksid, et tegelik probleem seisneb selles, nagu poleks Kyoto protokoll piisavalt tugev. Kuid, nagu ma näitan oma ilmuvas raamatus «Cool It» («Jahuta seda»), isegi kui me lõpetaksime üleilmse soojenemise otsekohe see on võimatu , vähendaksime me malaariasse nakatumist ainult
3,2 protsendi võrra 2085. aastaks. Kas me ei peaks muretsema nende 100 protsendi eest, kes on praegu nakatunud, keda me suudame palju paremini aidata, pannes sinna palju rohkem energiat?
Kui me vaatame tõestusmaterjali, avastame üha uuesti ja uuesti, et parimad lahendused maailma suurimatele väljakutsetele pole need, millest me kõige rohkem kuuleme.
Lahendused on mujal
Me suudaks säästa palju rohkem elusid äärmuslike ilmanähtuste ajal, nõudes näiteks orkaanikindlaid ehitusstandardeid, mitte aga kohustudes võtma Live Earthi sihtmärki vähendada süsihappegaasi emissiooni 90 protsendi võrra 2050. aastaks. See oleks lihtsam, odavam ja annaks lõppkokkuvõtteks palju rohkem kasu.
Tõepoolest, Kopenhaageni Konsensuse asjatundjad avastasid, et iga dollari eest, mis on investeeritud Kyoto stiilis kliimamuutusega võitlusse, teeksime me kuni 120 korda rohkem head paljudel muudel aladel. On austust väärt, et Live Earthi korraldajad on mures kaugema tuleviku pärast, kuid paneb imestama, miks muretsetakse nii vähe palju kehvemal järjel oleva oleviku pärast.
Ma ei soovi, et kõik lõpetaksid kliimamuutuse pärast muretsemise, tahan vaid julgustada perspektiivitaju.
Leidub hulgaliselt võimalusi, et teha head, pakkudes kättesaadavaid lahendusi, nagu HIV/aidsi alane haridus, malaaria ennetamine ja mikrotoiduainete või puhta joogivee andmine.
See on sõnum, mille ma tahaksin välja tuua: me peaksime esmalt keskenduma parimatele ideedele. Sel laupäeval pole see kahjuks see sõnum, mida kuuleme.
Bjørn Lomborg on Kopenhaageni Konsensuse korraldaja, abiprofessor Kopenhaageni ärikoolis ja raamatute «Cool It» ja «The Skeptical Environmentalist» autor.
Copyright: Project Syndicate, 2007.
www.project-syndicate.org