Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Pöörane mõte - sõidaks märkide järgi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Urho Meister
Urho Meister Foto: Peeter Langovits

Olen pikemat aega praktiseerinud ühte huvitavat ja ootamatut nippi, mida ka teistele tahaksin soovitada. Nimelt märkide järgi sõitmist – ja seda ennekõike just kiirust silmas pidades.

Võib-olla tahaks sa selle peale kohe mõnda teist lugu lugema hakata, aga pea korraks kinni. Äkki algataksime koos liikumise, millest lõpuks tuleb kasu paljudele?

Ma mäletan hästi aegu, kui alati tundus kuhugi kiire olevat. Samuti näis see olevat otsekui mingi eriline saavutus, kui õnnestus kuhugi veerand või pool tundi varem kohale jõuda. Kui maanteel liiklemisest rääkida.

Linnas, nagu me kõik tegelikult teame, ei jõua sa tavaliselt varem mujale kui järgmise valgusfoori taha. Nii et seal siis kohtume...

Aga tõsiselt. Kellegi jaoks need märgid seal tee kõrval ju on. Kas meil on mingi imelik uus ühiskondlik lepe, et sõidame kõik kiiremini? Kas peame kõik end teistest paremaks ja leiame, et kui meil on suurem ja võimsam auto, siis käib kiirusepiirangutest kinnipidamine kuidagi au pihta?

Ma olen pannud tähele ühte asja: täpselt (ja ma mõtlen seda sõna otseses mõttes) märkide järgi sõites ei pea ma kogu aeg pead vaevama sellega, kui palju ma siis parasjagu lubatust kiiremini kavatsen sõita, ma ei pea politseiautot silmates kahe jalaga pidurile hüppama.

Ma võin lihtsalt mõtelda teistele asjadele ja stressi on nii palju vähem. Ja mis siis, kui teised kihutavad. Ma ei saa sinna midagi parata, aga kui näiteks minu ees midagi juhtub, siis saan ma palju rutem pidama.

Mõni ütleb siinkohal kindlasti, et talle just kihutamine rõõmu pakubki ja sellepärast selline autogi soetatud. Kuid oota: kas sa ei ole tegelikult nüüd ikka väga isekas, mõeldes ainult enda peale? Me ei ela ju üksi siin maailmas ja meie ümber on teisi veel.

Ükskõik kui kindel ja stabiilne su auto ka sõites ei tundu, suure kiiruse pealt ikka niisama ruttu pidama ei saa, kui midagi ootamatut juhtub. Ja selline halb eeskuju leiab ju alati järgimist, tekitame terve põlvkonna noori kihutajaid, kel ju nagunii veel eriti palju aru peas ei ole.

Mul on kuri kahtlus, et paljud on kiiruseületamise juba alateadlikult kohalejõudmise aega «sisse arvutanud» ning seepärast tähendaks piirangutest kinni pidamine kindlat hiljaksjäämist. Siinkohal tuleb vägisi meelde nõukogudeaegne vales kohas raudtee ületamise vastane plakat «Võidad minuti, kaotad elu».

Tänapäeva liikluskultuuri ülekantuna on siin mõte sees.

Pole ju raske oma aega paremini planeerida ja varem liikuma hakata. Mulle meenub kahetsusega, kuidas ma kord Tartust kuulsa viiuldaja Tallinna lennuki peale pidin viima. Oli varajane hommikutund. Pidime juba liikuma hakkama, kui maestrole äkki tunduma hakkas, et ta ikka ei tea kas tal sai pass kotti või mitte.

Ja nii ta istus seal põrandal ja tuhlas oma kotis ja läks üha rohkem närvi. Lõpuks selgus et pass oli kotis küll, aga lennujaama jõudmiseks oli jäänud vaid poolteist tundi. Nii ma siis pressisin oma Golf IIIga 140 km/h Tallinnasse ja pardale ta pääses.

Tollal oli mul isegi nagu mingi kangelase tunne, aga nüüd kahetsen ma kibedasti, et mul ei jätkunud mehisust öelda, et kahju küll aga lennuk on läinud – ja mitte minu süü läbi.

Kindlasti on mehi, kes lihtsalt ei saa ilma kihutamata elada. Aga siis on ju tõesti võimalik rallisõiduga tegeleda või aeg-ajalt Saksamaal oma auto võimeid proovile panna.

Mulle meenub aga tuntud rallisõitja, kellega ma omal ajal koos õppisin. Ta oli mõned korrad meile autojuhiks ja ta sõitis rõhutatul rahulikult ja korralikult. Ta ütles, et kihutavad need, kes asjast midagi ei jaga. Ta oli õppinud kiirust austama ja õiges mõttes kartma.

Ja veel: ma ei tea kas kiiruseületamine on eriline mehisuse märk. Nagu varem mainisin, ei ole just ilus inimeste elu ohtu panna. Küll aga on märkide järgi sõitmiseks vaja suurt meelekindlust ja sisemist rahu. Ja võimet olla üle sellest, mida taga tõmblev ekipaaž sinust arvata võib.

Märkide järgi sõitmine on suurepärane enesekontrolli harjutus ja omamoodi võit iseenda üle. Kui mind kiirustamise pärast kinni peetakse, siis ei saa ju öelda, et kõik teevad nii. Aga uskuge, õige kiirusega on isegi Tallinn-Tartu maanteel üsna rahulik tunne.

Tagasi üles