Varjupaigad loomi magama ei pane
Vastukaja
24. september 2009, 05:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilses Postimehes ilmunud Roy Strideri artikkel «Kirjad maalt: palun aidake, ma kardan väga!», milles autor vaatleb maailma läbi koera silmade, räägib erakordselt vajalikul teemal, mida ühiskonnas kahjuks liiga sageli ei tõstatata. Julgen öelda, et pole ammu lugenud nii head ja suhteliselt suurel lehepinnal lugu loomade väärkohtlemisest.
Paraku on meepotti sattunud ka tilk tõrva. Meid, varjupaigatöötajaid, häirib väga üks hiigelsuur eksimus. See võib paista mitteloomainimesele täiesti tühine, aga meile on see otse öeldes täiesti põhimõtteline asi. Nimelt seisneb kogu meie varjupaikade (www.varjupaik.ee) filosoofia ja eesmärk loomade mittehukkamises, artiklis aga kirjutatakse, et koer pannakse Võru varjupaigas 14 päeva möödudes magama. Tegelikult elavad saatuse hoolde jäänud loomad varjupaigas edasi ka pärast seda, kui neile ametlikult enam nii-öelda pearaha ei maksta.
Loomade varjupaigad saavad loomi aidata ainult annetuste olemasolul. Kui meile kaasaelajad ja annetajad lehest loevad, et me oleme hakanud koeri magama panema, siis peetakse meid alusetult valetajateks ja petisteks. Kinnitan, et nii see ei ole – me ei loobu ka pärast seadusega määratud kahte nädalat oma hoolealustele uut kodu ja armastavat pererahvast otsimast.
Artiklis esinev koer on kõigele lisaks kriminaalmenetluse asitõend ja talle see 14 päeva seadus ei kehti – tegemist ei ole leitud hulkuva loomaga.
Triinu Priks, Varjupaikade MTÜ juhatuse liige
Aitäh, Roy Strider!
Tahan tänada Roy Striderit eilses Postimehes ilmunud koeraloo eest! Ausalt, võtaksin ise ka varjupaigast koera, kuid pole võimalik. Nimelt elavad meie juures juba kaks küla vahele puistatud koera. Olen ise näinud, kui koer liikuvast autost välja tõugatakse ja seejärel kummide vilinal minema kihutatakse. Jube! Meie Pitsu ja Elsa olid ka kunagi taolise käitumise ohvrid, lükati küla vahele hulkuma ja nälgima.
Nendele pervertpiinajatele peaks samamoodi tegema, ega enne vist ei mõisteta oma tegusid. Tean, et kõlab julmalt, aga... Talv on tulemas ja seega ka koduta loomad meie külas. Pole veel aastat vahele jäänud. Loodan, et see kutsu leiab omale kodu.
M. P. Põlvamaalt