Jarmo Mäkelä

FOTO: Pm

Venemaal valmistatakse ette infosõda naabermaade vastu. Selline ülesanne anti 12. mail avaldatud dokumendis «Venemaa rahvusliku julgeoleku strateegia aastani 2020».


Miks on Venemaa suuruse tagasisaamiseks valinud traditsiooniliste vahendite asemel infosõja? See selgub Ukraina teoreetiku Georgi Potšeptsovi teosest «Strategitšeskaja voina» («Strateegiline sõda»). Soomlane, kes vene keelt ei oska, saab selgust Alpo Juntuse värskest uuringust «Venäjän imperiumin paluu» («Vene impeeriumi tagasitulek»), mille avaldas riigikaitse  kõrgkool.



Finlandiseerides jõutakse paremate tulemusteni kui jättes asja sõjameeste lahendada.



Ühe osana ettevalmistusest tahetakse väljaspool Venemaa piire elavad venelased panna poliitiliselt organiseeruma. Läänes toimub see fašismivastasuse sildi all. Fašismi, tõsi küll, läänes pole, aga vastu võib sellele olla ikkagi.



Venemaa ei aita oma välismaal elavatel kodanikel uute oludega kohaneda. Kehvalt kohanenud ja rahuolematu vähemus on Venemaa jaoks väärtuslik surve avaldamise vahend, kui tahetakse nõrgestada ebameeldivaid naabreid. Naabrite sageli ebatäiuslik integratsioonipoliitika mängib Venemaa kasuks.



Soome elama asunud venelased pole poliitilisest organiseerumisest innustunud.


Nad elavad uue kodumaa reeglite järgi, hoiavad madalat profiili ja püsivad oma tegemiste juures. On raske uskuda, et nad tahtlikult pürgiksid peremeesteks majja, kuhu neid on lahkelt vastu võetud.



Ettevalmistuste hulka kuulub ka Venemaal hiljuti vastu võetud seadus, mis teeb ajaloo võltsimisest kuriteo. President Dmitri Medvedevi alluvuses töötab komisjon, mille ülesanne on paljastada «võltsimised».  



Selle tegevust reguleerivas osas tehakse selgeks, et karistatav on just nimelt selline ajaloo võltsimine, mis kahjustab Venemaa huve. Riigi huvidele vastav võltsimine on lubatud, vast koguni soositud.



Stalini «hea valitseja» mainet lüüakse taas läikima. Koostööd Hitleriga pisendatakse ja toonitakse mõistetavaks. Molotovi-Ribbentropi pakti salajased lisaprotokollid on uuesti teel ajaloo võltsingute prügikasti poole.   



Ajaloo võltsimises on peale venelastest teisitimõtlejate süüdi ka kõik Venemaa naaberriigid. Süüdistusakt võidakse koostada ka Soomele.



Selle põhiosad oleks kahtlemata seotud Teise maailmasõjaga. Süüdistuse tuumas oleks jätkusõjast arendatud «separaatsõjavale» ning soomlaste osalemine Karjala venelaste ja sissepiiratud Leningradi elanike massimõrvas.



Venemaal on inimesi, kes peavad Soomet tõeliseks sõbraks, sest Soome ei vallutanud Leningradi siis, kui oleks seda suutnud. Nende vastas seisavad uurijad, kes arvavad, et Soome eesmärk oli Leningrad hävitada, nagu Saksamaalgi. Kui ajalookomisjon ühel päeval otsustab, et Barõšnikovi-taoliste «patriootide» ajalootõlgendus on õige, muutuvad Soomet sõbraks pidanud ajaloolased hoobilt kurjategijateks.



Venemaal on tarvis langetada vaid lihtne haldusotsus, et Soome pani 1941–1942 talvel toime genotsiidi.



Leningradi heliplaaditehase 1939. aasta suve toodangus leidub laul, mille viimase salmi sõnad on Medvedevi ajalookomisjoni vaatenurgast endiselt ajakohased:


«Palju valesid on neil aastail kokku kantud,/ et oleks Soome rahvas eksitatud./ Usaldavalt ava nüüd meile/ oma laia värava mõlemad pooled.»



Talve- ja Jätkusõjast innustust otsivatel ohvitseridel tasuks seda muusikat kuulata, enne kui nad tuututavad avalikult selliseid tobedaid iseenesestmõistetavusi: «Venemaa pole Soomele sõjaline oht.»



Tulevikuohtusid ei tõrjuta, meenutades möödunud sõdade edukaid lahinguid, olgu meenutamine muidu  kuitahes vajalik.



Artikkel ilmub täna ka Soome ajakirjas Apu. Postimees avaldab artikli autori ja Apu loal.