/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2008/09/29/78233t1h7dc6.jpg)
Omavalitsuste edetabel näitab haldusreformi möödapääsmatust
Juhtkiri: mastaabiefekt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siseministeerium lasi Eesti kohalikud omavalitsused võimekuse järgi pingeritta seada ja tulemused ei paku paraku erilisi üllatusi. Küll aga kinnitab see edetabel vajadust paljuräägitud haldusreformi järele.
Nii troonivad edetabeli esimestel kohtadel Harjumaa vallad ja Tallinn, tabeli lõpus aga Kagu-Eesti ja Peipsi-äärsed vallad. Seejuures pole mõtet teha etteheiteid praegustele omavalitsusjuhtidele: uuringu koostanud analüütikud ütlevad üsna otse, et alla 5000 elanikuga omavalitsuses ei saagi võimekuse kasvatamisest rääkida. Ning isegi kui riik asuks neisse paigusse lisaraha otsima, milline võimalus on praegu nagunii enam kui hüpoteetiline, ei aitaks see nõrku omavalitsusi kuigivõrd edasi. Arusaadav – kui on vähe rahvast, siis on ka vähe ettevõtlust, vähe tegevusi ja kohalike valitsejatel vähe võimalusi kohapealset eluolu parandada. Ning mis veel tähtsam – vähe on neidki, kelle hulgast vallajuhte valida või kellega haldusaparaati komplekteerida. Ettevõtluses nimetakse seda mastaabiefektiks.
Samas ei ole täna, vähem kui kuu enne kohalike omavalitsuste valimisi haldusreform mingi teema, kuigi just praegu oleks võimalus erinevaid stsenaariume läbi arutades lasta kohalikul rahval enesel valimistega otsustada, mida ja kuidas tulevikus teha tahetakse. Selle asemel räägib aga iga teine omavalitsusse pürgija vaid euroraha toomisest kodukanti justkui panatseast. Selle taustal on paradoksaalne, et nõrk omavalitsus ei saa isegi mitte euroraha, sest ka selle kasutamiseks peab mõningane võimekus olema.
Seepärast ongi regionaalminister Siim-Valmar Kiisleril plaanis haldusreformi kava alles pärast valimisi valitsusse tuua. Vastupidine oleks poliitiline enesetapp. Sest esiteks ei taha praegu keegi midagi sellest reformist teada. Teiseks on kogu see aastaid tühja räägitud haldusreformi teema kõik ära tüüdanud. Niisiis tähendaks püüd lahendada nüüd aastaid vindunud haldusprobleeme nii kaotusi valimistel kui ka aatekaaslaste üldist pahameelt regionaalministri suunal.
Seda enam, et kuigi haldusreformi vajadusest on räägitud pikalt, pole tänini ükski valitsuskoalitsioon tihanud tegudele asuda – kaarte on joonistatud igasuguseid, kuid et omavalitsusjuhtidel pole motivatsiooni haldusreformi taluda, on algatused sinnapaika ka jäänud.
Samal ajal kui omavalitsejad ja riigiisad käivad haldusreformi kui palava pudru ümber, elavad kõikjal Eestis inimesed. Ka nõrkades omavalitsustes. Igaüks ju soovib, et tema kodukant oleks õitsval järjel. Kui ei ole, otsitakse enesele uus kodukant. See aga tähendab, et seal, kus on, sinna tuleb juurde. Aga sinna, kus pole, tuleb ääremaa.