Põhjus, mis mind kirjutama sundis, on Viru keskus kui kahe põlvkonna peamine sõjatander. Noored armastavad Tammsaare pargi hubast laiendust siseruumidesse, vanad aga näevad selles ohtu ning teevad kõik, et hoida ära keskuse edasine kasvamine. Viimati võttis sel teemal emotsionaalselt sõna vanema põlvkonna esindaja Jaan Tamm, kes omal ajal hoone planeeringu koos kõikide selle lisadega heaks kiitis. Näib, et Jaan Tamm on saanud tubli «toetuse» samuti vanema põlvkonna linnaisadelt, et kameeleoni kombel värvi ja seisukohti vahetada.
Jaan Tamm kirjeldab oma artiklis, et linnakeskuse rajamisega on tekitatud linna südamesse juurde ühiskondliku ohu allikas. Küsiksin nii, et kui linn ja politsei ei suuda huligaane peletada, siis mismoodi Viru juurdeehitus linna sotsiaalprobleemid lahendada võiks? Ja ka mina mäletan neid aegu, kui bussi või marsruuttaksot tuli oodata Viru platsil, mis oli märksa ohtlikum, kriminaalsem kui tänane Viru keskus koos bussijaamaga. Esteetilisest vahest ma ei hakkaks isegi rääkima.
Väidetavalt käib Viru keskuses iga päev 35 000 inimest. Loomulikult võib olla inimesi, kellel on hoone arhitektuuri osas eriarvamusi, kuid see on siiski maitseküsimus. Tallinna kõige populaarsemat ehitist avalikult «värdehitiseks» kutsuda näitab aga ainult silmaringi piiratust ja kitsarinnalisust.
Viru terassile kavandatud juurdeehitus on osa hoone tervikust, mis vähendab Tammsaare pargi juures olevat tuulekoridori ning teeb nendele 35 000 inimesele keskusesse sisenemise seega senisest märksa hubasemaks. Kui rääkida midagi kadunud basseinidest, siis esiteks puudub neil meie kliimas niikuinii praktiline väärtus, teiseks olid need basseinid mõeldud kunagi tehnoloogiliseks vajaduseks, mis tehnika arenedes oma funktsiooni kaotasid.
Kui keegi küsiks noorte arvamust, siis Viru keskus oleks ilmselgelt Tallinna noortelt kõige enam punkte koguv linnaarendusprojekt. Ei suuda aga mõista, miks vanem põlvkond selle eelistest aru ei taha saada.