Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2190635t1ha759.jpg)
Vaevalt said Tõnismäe sündmused suure skandaaliga lõppeda, kui kohe innustuti sinna midagi uut püstitama. Küll monumente, hooneid, purskkaeve ning ei tea mida veel. Ma ei imesta, kui meie tegusal skulptoril Tauno Kangrol on valmis juba oma projekt, näiteks skulptuurigrupp Kalevipoja teemadel. Mida ta tasapisi ka linnapeale sokutab. Justkui sümboolse tähendusega linnaruum oleks ülikond, mida võib iga päev vahetada.
Lugu Tõnismäe kolmnurkse pargiga on aga hoopis keerulisem. Teen ettepaneku seda vähemalt viis kuni kümme aastat mitte üldse puudutada! Sest võimsam kui mis tahes arhitektooniline või kunstiline idee on inimese mälu. Erinevad inimesed mäletavad seda kohta üpris erinevalt, mõned positiivsete, mõned negatiivsete, aga mõned hoopis religioossete või müstiliste elamuste paradigmas.
Ma usun, et nii mõnigi on öösel selles pargis viina võtnud, kuulsa paemüüri taha urineerinud või sealsamas erootilisi elamusi nautinud. Mõni on pioneerina, miks mitte end vastikult tundes, seal seisma sunnitud.
Igasugused mälestused on Tõnismäe kolmnurgaga seotud, aga nende kohal kõrguvad eestlastele viimastena rahutused kesklinnas, venelastele ehk hoopis politsei «vägivald» nende kallal. Valitsus tunneb selle kandiga seoses hoopis rahuldust õnnestunud poliitilisest projektist. Jätkem need erinevad inimesed ja grupid oma mälestustega rahule las need tasapisi kristalliseeruvad ning lõpuks ehk kuhtuvadki. Euroopaliku kultuuri juurde kuulub igapäevane hingerahu!
Lisaks mälule ja inimlike tunnete austamisele on linnaehituse üheks oluliseks arhitektuurseks põhimõtteks olnud täisehitamise kõrval ka tühjus. Linn eksisteerib mitte üksnes tänu hoonetele, vaid eelkõige tänu tühjadele tänavatele, väljakutele, veekogudele, parkidele ja hoovidele. Tänu neile saame linnas üldse liikuda, minna ühest majast teise, sõita ühest kandist teise.
Tühjuse põhimõttest on arhitektuuriajaloos, eriti heas ehituskunstis, alati kinni peetud. Mõelgem siinkohal näiteks Pariisile, Roomale või Peterburile. Ka tihedalt täisehitatud Vana Tallinna südameks on ikkagi Raekoja plats, kus ka tänapäeval tõesti midagi toimub palju rohkem kui Raekojas endas, kuhu iga lihtsurelik ei pääsegi. Linnaruumi täisehituse hullus on meil viimase aastakümne ilming, kui linna ei juhi enam ideedega arhitektid või valgustatud poliitikud, vaid kasuahned kinnisvaraarendajad. Neile on tühjus tühisus!
Naudin nüüd speeriliku rahvusraamatukogu kolossi kõrval eelkõige praeguse kolmnurkse haljasala tühjust, ilma koormava sümbolita, mis pole veel mälust kustunud. Tulevikus võiks siin isegi loobuda lilledest, millel oli toimunud sündmuste järel teatav sakraalne tähendus.
Kogu ala võiks tulevikus katta tiheda muruga, millel lubataks rahulikult jalutada (seetõttu poleks siin enam vaja ka plaadistatud rada), aga kes tahab, võib siia lihtsalt pikali visata, piknikku pidada, kallimat emmata, golfi harjutada, koera jalutada või idamaist võimlemist harrastada. Talvel võiks siin olla avalik liuväli. Mul pole midagi ka selle vastu, kui teatud päeval tulevad siia eakad veteranid, aga tõesti siis veteranid, kes tantsivad, laulavad ja võtavad napsu.
Ainult poliitilisi meeleavaldusi peaks linn siin keelama. See eelistaks ühtede mälestust teistele. Ja inimesed ise integreerivad kümne aasta jooksul selle paiga, sest kivises ja keskpärast uuemat arhitektuuri täistopitud kesklinnas on tõesti vähe paiku, kus saaks olla lihtsalt inimesena, oled sa siis eestlane, venelane või soomlane.
Ehk aegade jooksul, kui kollektiivne mälu hägustub, sünnib ka mõni säravam idee selle paiga kujundamiseks. Aga praegu hoidkem poliitikuid, arhitekte, kunstnikke, disainereid ja igasugu isemõtlejaid Tõnismäest eemal!
Valitsegu siin Jumala rahu!