1928. aastal oli riigivanem Jaan Tõnisson, novembris astus Tõnissoni valitsus tagasi ja detsembris kinnitas riigikogu ametisse August Rei juhitud valitsuse.

FOTO: Postimees.ee

See juhtkiri ilmus Postimehe teisel küljel 1935. aasta 22. juulil. Juhtkirja taasavaldamise põhjused on mitmekülgsemad kui tagasivaade meie lehe 150-aastasele ajaloole.

1935. aastale eelnes 1934. aasta, mil Eesti elas üle sisepoliitilise vapustuse. Rahvas oli lõhenenud, parlament tasalülitatud, ajakirjandus vaikis. Nüüd teame 1934. aastat kui vaikiva ajastu algust, mis mõne aastaga arenes Eesti iseseisvuse lõpu alguseks.

See ei sündinud üleöö. Alles 1935. aasta keskel hakkasid ärksamad inimesed veenduma, et äärmuslaste talitsemiseks rakendatud piiranguid pole valitsusel kavas leevendada. Nii kirjutas Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnisson juhtkirja, mille mõtteks on, et demokraatiata ei ole täisvereline rahvuslus võimalik.

Tõnissoni karmimad kahtlused osutusid tõeks. Just selle juhtkirja pärast pani siseminister Kaarel Eenpalu Postimehe sekvestri alla ning vallandas peatoimetaja Jaan Tõnissoni. Kuid ajalugu on Tõnissoni sõnade kullaproovi veenvalt kinnitanud.

Nii näib, et peatoimetaja Tõnissoni juhtkiri väärib avaldamist ka praegu, 2007. aasta juunis.

--------------------------------------------------------------------------------------

Meie südametunnistusele koputades nõudis «Kaja», meie pangu käed külge rahvusliku ülesehitamise tööle, mis nüüd olevat käimas. Selle peale oleme võinud tähendada, et meie saame tööst osa võtta ikka siis, kui meil on selgesti teada, mis sihis meil tuleks tegutseda.

Sotsiaalse õigluse idee, mida meie oma politiliste vastaste pilke kiuste oleme ikka kaitsnud, pidi kindlustama kõigi rahvakihtide vaimset, kultuurilist, majanduslist ja politilist arengut ning sotsiaalset tõusu, millele tugedes pidi meie rahvusliku terviku tahteline ja võimeline kogujõud tõusma tarvilikule kõrgusele.

Kõigi sotsiaalsete, majandusliste ja kultuuriliste püüete lähtekohaks ning sihinäitajaks oli meil rahvuslik iseteadvus, mille arendamisele meie juba neljakümne aasta eest oleme teadlikult asunud.

Kui meil nüüd õhus kõmavad võõralt fašistlikult ja natsionaalsotsialistlikult ideoloogialt laenatud hüüdsõnad autoriteedist, alistumisest, distsipliinist, siis ei pea mitte arvama, nagu ei oleks meil varem kuuldud autoriteedi ja distsipliini nõuetest. Meie oleme aga vastavalt oma rahva hingeolule ja meelsusele paljude küsimuste suhtes jõudnud sootuks teistsugustele lahendustele.

Fašistliku võimu hierarhiat ja natsionaalsotsialistlikku käsu koondust kannaks aga vaevalt välja meie rahvas. Sest oleme meie liig isendliku hingeoluga, mida on süvendanud protestantlik kasvatus.

Ühtlasi oleks see meie rahvusliku tuleviku kindlustamise seisukohalt otse enesetappev, kui meie rahvusliku iseteadvuse läbi ühte sulatatud kultuursete täisisikute koonduse asemel tahaksime oma tulevikulootusi kandma seada autoritaarse käsu läbi kokku aetud teadvuseta liivaterakeste mehaanilist hulka.

Mis aga puutub demokraatlikku põhimõttesse meie riigi alusena, siis ei ole meil tulnud meeldegi kalduda kõrvale sellest alusest, kui meie oleme rõhutanud demokraatliku korra konsolideerimist.

Juba Asutavas Kogus olen mina Eesti rahvaerakonna juhina ja peaministrina kaitsnud seisukohta, et vabariigi presidendi võimu loomise teel tuleb muretseda tarvilik vastukaal rahvaesindusele, mis ei tohiks tõusta ühekülgsele ainuvõimule või parlamendi absolutismile. Kui võitis vastupidine seisukoht, siis olen mina Eesti riigielu kogemuste põhjal hiljem 1926. aastast saadik kõigil riigikogu valimistel tungivalt kõnelnud vajadusest piirata parlamendi absolutismi, luues tugeva valitsusvõimu, eesotsas riigipresidendiga, kellel olgu õigus laiali saata riigikogu ja määrata uusi valimisi vastuolude puhul valitsuse ja parlamendi vahel.

Meie politilise võitluse reguleerimisele ning politilise demagoogia taltsutamisele pidi kaasa aitama see, et meie kodanikkudele oleks muretsetud tarvilik aukaitse põhjendamatute kallaletungide ja laimuliste varjuheidete vastu. Selles mõttes pandi minu valitsuselt 1920. aastal maksma seadus, millega kohustati ajakirjandust võimaldama kodanikkudele aukaitset nõutud õienduste viitmata avaldamise teel.

Kahjuks kaotati see seadus ühe hiljema valitsuse algatusel. Tõelikult avati aga sellega uksed, aknad kodanikkude au teotamisele ja laimamisele trükitud sõna kaudu. See on tähtsal määral aidanud mürgitada meie politilise õhkkonna ja võimaldanud politilise võitluse teravnemise ning politilise demagoogia süvenemise.

Demokraatlikku korda kaitstes on valitsus minu juhatusel 1933. aastal välja töötanud vastavad seaduseelnõud ajakirjanduse ja sõnavabaduse normeerimiseks kodanikkude ning riiklikkude organide aukaitse võimaldamise huvides.

Sest kui meie kõiki oma rahva vaimlisi ja kehalisi jõude ei vii täielikule väljakujunemisele vaba arengu teel demokraatliku korra alusel, siis ei saa juttugi olla rahva küllaldasest tugevusest, liiati veel tahtevalmidusest iseseisva riikluse kandmiseks, edasiarendamiseks ja kaitsmiseks.

Meie demokraatliku korra kindlustus tähendab seega kokkuvõtlikult ülearuste sisemiste vastolude kõrvaldamist meie rahvusriiklikust korrastusest või organisatsioonist, valitsuse- ja seadusandluse-võimu tasakaalustamist, kohtuvõimu õigusemõistmise rippumatuse alalhoidmist ning kodanikuvabaduste kasutamise kooskõlastamist rahvusriikluse kõrgemate nõuetega õigusriikluse vaimus.

Uue põhiseaduse vastu oleme seisnud kartuses, et teda võidakse kasutada demokraatiavastases mõttes. Kui teda aga käsitada lojaalselt, lähtudes demokraatlikkudelt alustelt, siis pakub ka uus põhiseadus senise politilise arengu liialduste ja ühekülgsuste kõrvaldamiseks ning demokraatliku korra arendamiseks avaraid võimalusi.

Parlamendi ainuvõim on kaotatud. Parlamentaarne kord ei saa viia valitsuse stabiliteedi vapustamisele. Riigikogu ja tema rühmade võimule on tugevaks vastukaaluks võimuküllane riigivanem vabariigi valitsusega.

Kui trüki- ja sõnavabaduse õigeks normeerimiseks maksma panna vastavad seadusetäiendused ning kindlustada aukaitse valitsusele, kodanikkudele ja avaliku elu organitele, siis ei ole karta, et meil edaspidi politiline võitlus lubamata demagoogiaga saaks mürgitada politilist elu.

Kõigi vajalikkude konsolidatsiooni võtete juures peab aga maksma jääma meie riigikorra põhialus, et Eesti on iseseisev rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes. Riikliku võimu delegeerib rahvas valimiste teel riigivanemale ja rahvaesindusele, kes seda peavad käsitama rahva tahte kohaselt ainuüksi riigi ja rahva üldises huvis.

Kuna see kõik võib takistamata sündida ka uue põhiseaduse mõtte järele, kui mitte ei taheta põhiseaduse puudulikku tähte taga ajada, siis tuleb tõsiselt kaaluda, kas on tarvilik nüüdsel ajal hakata katsetama põhiseaduse muutmisega, enne kui on saadud uut põhiseadust tõelikult maksvusele rakendadagi.

Tahetaks aga oma püüete sihtide ja teede poolest nihkuda kõrvale demokraatia alustelt ja põhiseaduse õigelt mõttelt, siis ei tohi «Kaja» oma vaimukaaslastega mitte imestada, kui meie jääme opositsiooni ja astume seaduste alusel ja piirides vastu igale põhiseaduse ning demokraatliku riigikorra vastasele püüdele ning teole.

Meie oleme veendunud, et niisama mõtlevad kõik teadlikud vabad Eesti kodanikud, kellele on tähtis meie riigielu õige areng ja südameasjaks Eesti rahvuslik tulevik iseseisva riikluse tähe all!

Avaldatud kärbitud kujul