Alla Kallas: Edu ja rikkus on meie käsulauad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, mida me kõik praegu läbi elame, võiks nimetada juba ka katarsiseks. Eufooriast vabanemise, õigemini, sellest puhastumise karm protsess laskis meil tõele otse silma vaadata ning paljustki aru saada. See sundis meid nii mõndagi põhjalikult ümber hindama.
Ikka ja jälle kerkib meie ette küsimus: kuidas see, mis aprilli lõpus toimus, üldse sai juhtuda? Ja anname sellele rängale küsimusele väga erisuguseid vastuseid. Kummatigi on asju, mis juba praegu tunduvad piisavalt ilmselgena.
Tundub, et vastust tuleb otsida alusmüüride tasandilt. Tunnistades, et meie riigis pole ideoloogiat, terviklikku maailmavaadet ega vaimset vundamenti. Vabanenuna materialismi kütkeist, selle vähemalt sõnades endast kaugele eemale heitnud, elame ise ja kasvatame oma lapsi aga ometi endistviisi nõukoguliku materialismi ideoloogia baasil.
Kuldvasika kummardamine
Hingusele läinud satiiriajakirjas Pikker avaldati omal ajal kapitalismiehitaja moraalikoodeks, mis oli vaimukas paroodia analoogilisele kommunismiehitaja moraalikoodeksile. Kuid see, mis tollal näis väga naljakas, enam kuigi koomiline ei tundu.
Edu, rikkus ja õitseng vaat millised sõnad on kirjutatud meie uutele käsulaudadele. Selle formuleeringu lühim vorm viib otseteed sõnani «raha». Tõuskem Euroopa kõige jõukamate riikide hulka ja õpetagem oma lastele, et elu eesmärk on edu.
Jätkem siinkohal meenutamata lugu kuldvasika kummardamisest, seda me kõik ju teame. Ent kuldvasikas, nagu iga teine iidol, hakkab vaimu valitsema, kui seal pole ees Jumalat. Kui vaimu asemel on vaakum. Loodus aga tühja kohta ei salli.
Tasub mõelda, miks meie koole siiani nii raevukalt kaitstakse kristliku moraali põhialuste tundmaõppimise eest? Mida riigiisad selle asemel kasvatuse põhialusena pakuvad? Isegi mitte ateismi, kuna ateism on siiski süsteem.
Aga praegu meie kasvatuse põhimõtetes süsteem kui selline lihtsalt puudub.
Mine tea, äkki ei peagi lasteaiad ja koolid enam oma kohuseks noorte hingede kasvatamisega tegeleda?
Millegipärast arvatakse, et kui me topime oma laste ajudesse hoomamatu hulga kõikvõimalikke teadmisi (fakte), siis sellega nad saavadki optimaalse ettevalmistuse eluks. Aga äkki on sellest kõigest inimhingele siiski vähe?
Võib-olla tuleks nende, aastaid kestnud kohmakate reformide asemel, milles pole ka kuigi palju värsket mõtlemist, alustada kiirete, mobiilsete ja reaalsete muudatustega, mis oleksid ühtviisi kooskõlas nii terve mõistuse kui elu enda nõudmistega.
Näiteks võiks põimida õppekavva nii aktuaalse aine nagu psühhoteraapia, mis aitaks meie lastel mõista iseennast ja teisi, mis õpetab mõistma hirmu, kurjust ja egoismi, aga ka seda, kuidas nendest puhastuda.
Psühhoteraapia õpetab kurjuse taga nägema valu, agressiooni taga meelekibedust, teises inimeses iseennast ja endas teist.
Tunnen lapsevanemaid, kes juba oma kolmeaastasele jonnituuris põnnile oskavad selgitada, et see pole tegelikult sina ise, kes praegu karjub ja trambib, vaid hoopis kurjus sinu sees, mis tuleb vabaks lasta.
Noor inimene langeb kergesti manipulatsioonide ohvriks, kuna temas pole tugevat sisemist vedrut. Ta laperdab elus nagu leht tuules, tal puuduvad rool ja pidurid, ta ei suuda hakkama saada iseenda ja oma emotsioonidega.
Kõike seda saab aga talle õpetada. Eestis on andekaid psühholooge. Neid on nii Tallinnas kui ka näiteks Narvas ja Sillamäel.
Ja lõpuks veel kord integratsioonist. Puutumata enam seda, mis olnud ja mis tegemata jäänud. On selge, et probleem nõuab kardinaalselt teistsugust lähenemist.
Integratsioon ei ole kampaania, integratsioon on elu ise. Vaja on pidevalt toimivat struktuuri, riiklikku ja professionaalset. See peab ühendama pedagooge, psühholooge, sotsiolooge ja teisi professionaale.
Selles struktuuris peavad ilmtingimata töötama integreerunud venelased (muulased), kes on ise selle teekonna läbi teinud ning tunnevad probleeme nii-öelda seestpoolt.
Alustada tuleb endast
Kordame viimasel ajal sageli, et integratsiooniprogramm on täielikult läbi kukkunud. Samal ajal on meil ju olemas hindamatu integratsioonikogemus, mis pole vähimalgi määral devalveerunud.
Selleks on väga paljude venelaste ja teiste mitte-eestlaste individuaalne kogemus, mis aga riiklikus mõõtmes on siiani jäänud kasutamata.
Pärast aprillisündmusi oleme pidanud pidevalt lugema ja kuulma, kui palju ja mida me kõik nüüd kaotanud oleme. Illusioonid, vastastikuse usalduse, heatahtlikkuse. Ja vaid kainemad pead räägivad puhastumisest, reaalse pildi tekkest meie ühiskonnas, uute teede otsimisest ühiste probleemide lahendamiseks, dialoogi vajadusest.
Kõik head tõed on niisama vanad kui maailm. Alusta iseenesest. Kui see maailm üldse veel millelgi püsib, siis ainult armastusel ja andestusel. Kas on neile mingitki alternatiivi?
Juba iidsete aegade targad õpetasid meid nägema tülide osalisi ema silmadega, kes vaatab oma kaklevaid lapsi. Kas on ka meil võimalik see selgeks õppida? Meil, kolmanda aastatuhande inimestel