Juhtkiri: kaalutletud otsus

Kristina Šmigun-Vähi pressikonverentsil, kus ta teatas, et naaseb tippsporti. Foto: Toomas Huik

Kristina Šmigun-Vähi rõõmustas fänne teatega tippsporti naasmisest

Eile sähvatas majanduse raskest seisust ning valimisjandist küllastunud uudisteruumis hele päiksekiir – murdmaasuusatamise kahekordne olümpiavõitja ja maailmameister Kristina Šmigun-Vähi teatas otsusest tippsporti naasta ning soovist võidelda veebruaris Vancouveri olümpial kõige kirkamate medalite eest.

Spordimaailm on näinud kõiksugu tagasitulekuid, ent Eestis pole ilmselt ühegi sportlase rajale naasmise otsust oodatud sellise põnevusega. Rippus ju mullu suvel emaks saanud ning sellele järgnenud aasta lapse kasvatamisele pühendanud Šmigun-Vähi tagasitulek õhus juba kevadest saadik. Toona teatas Eesti spordi uhkus, et alustab treeninguid, teeb terve suve tööd ning seejärel otsustab, kas on vaimselt ja füüsiliselt võimeline jätkama tippsportlasena.

Võib vaid aimata, kui ränkraske suvi on Šmigun-Vähil seljataga, ent armastus suusatamise vastu aitas tal kõik karid ületada. Nädalapäevad tagasi läbitud kontrolljooks näitas, et tehtud töö kannab vilja.

Kindlasti pole põhjust arvata, et Šmigun-Vähi talitas uisapäisa. Kogu elu spordis veetnud naine teadis, millega riskib, mida kujutavad endast lõputud jooksuotsad, rolleriringil tiirutamine ning raskusvest seljas mäenõlvast üles liikumine. Kuid just see näitab, et Šmigun-Vähi on tõeline sportlane – kes tahab ja suudab nautida hetke, mil pingutusest jääb hapnikku puudu ning jalgadesse valguv piimhape tekitab põrguvalu. Nautida selleks, et hiljem suurvõistluse finišijoonel käed võitjana taeva poole lüüa. Šmigun-Vähi teab seda tunnet ning ilmselt seepärast ongi valmis uueks eneseohverduseks.

Samas asub end eestlaste südametesse sõitnud Šmigun-Vähi täiesti uues olukorras – varem võis pärast harjutuskorda jalad seinale visata ja uueks treeninguks välja puhata, nüüd vajab aga väike tütreke hoolt ning armastust. Ilmselt seepärast ei kippunud ta otsusega kiirustama, vaid liikus sammhaaval. Esmalt proovides, kas lapse kõrvalt on üldse võimalik tugevalt treenida, seejärel aga katsetades, kas kaks aastat kestnud pausi järel suudab organism koormusi taluda. Alles seejärel sündis kõiki spordisõpru rõõmustav otsus.

Kuigi kõik me sooviksime, et Šmigun-Vähi astub Vancouveris poodiumi kõrgeimale astmele, ei maksa esialgu ootusi liiga kõrgele kruvida. Kuldmedali-mõtteid mõlgutavad ilmselt paljud praegu treeningul higi valavad konkurendid. Võita saab aga vaid üks. Loomulikult on ka Šmigun-Vähi ise sellest teadlik ja võimalike riskidega arvestanud. Seepärast peame ka meie kõik säilitama külma pea ning unistuste täitumata jäädes suhtuma mõistvalt.

Kuid säilitagem optimismi. Praegu, viis kuud enne olümpiat, on meil vähemalt lootus, et Eesti lipp lehvib taas kõige kõrgemas vardas. Seegi on ju suur asi.