/nginx/o/2009/01/23/122280t1h9a1d.jpg)
Lugeja kiri: Eesti iseseisvus kui provokatsioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kurb tõsiasi, et kõik meie rahvuslikest huvidest ajendatud teod, ettepanekud ja arvamused on kujunenud viimastel aastatel hoogustunud rünnakute märklauaks. Olgu tegu pronkssõduri teisaldamise, vabadusesamba püstitamise või isegi vanemahüvitisega. Elu on näidanud, et need sammud on olnud õigustatud ja vältimatud. Aga kriitikud sellest end eksitada ei lase. Viimati põhjustas «tormi veeklaasis» Ülo Nugise kõne tähtpäevakogunemisel 20. augustil. Meie iseseisvumisheitlusi suunanud ja vabanemise välja kuulutanud poliitikut pole küll põhjust kahtlustada muus kui heades kavatsustes. Vägagi kahtlaselt mõjub aga see sallimatu agarus, millega rutati ründama Ülo Nugise kõnes esitatud kaht soovitust: taotleda NATO sõjaväebaasi(de) rajamist Eesti territooriumile ja teine soovitus kõlab sõna-sõnalt: «Et eesti rahvas edasi kestaks, tuleb nõuda, et lahkuksid need, kes tema eksistentsi ohtu seavad ja tema riigi alustugesid läbi saevad.» Kellele meie rahva ja riigi allesjäämine oluline, ei peaks leidma neis soovitustes midagi taunitavat.
Vastupidi. Kaitseühenduse baasid Eestis ja Lätis (Leedus juba asub lennuväe tugipunkt) lõpetaksid kahtlused lääne valmisoleku suhtes meid kaitsta ja see oleks kindlasti kasulik nii NATO mainele kui ka Eesti rahvusvahelisele usaldusväärsusele kas või välisinvestorite silmis. On ju näiteks USA sõjaväebaasid Saksamaal, Jaapanis, Lõuna-Koreas, Vaikse ookeani saartel – kõikjal, kus geopoliitilised ja kaitsestrateegilised huvid seda tingivad, ja mis võiks olla loomulikum kui NATO baasid tema liikmesriigis? Sest pole ju meie idast vähem ohustatud kui Lõuna-Korea põhjast…
Mis aga puutub riigi ohustajatesse, siis on nende lahkumise nõudmine demokraatlike riikide tavalise praktikaga võrreldes leebeim variant. Või soovivad «suhteparandajad», et Kremlist kostva rahuloluümina nimel laseksime oma riigi alustoed rahulikult läbi saagida? Demokraatlik USA ei lase oma riiki kedagi, kelle suhtes on vaid kahtlusi. Riigi alustugede saagijaid aga karistatakse seal vägagi rangelt, on isegi piinatud ja nende vastu peetakse sõdu väljaspool riigi territooriumi.
Oleks arukas, kui arvamusliidreiks pürgijad suhtuksid vastutusrikkamalt sellesse rolli ega kipuks tagasihoidlikust kompetentsist hoolimata liiga enesekindlalt sõna võtma.
«Suhteparandajaist» kriitikute Rein Veidemanni ja Heinz Valgu teadmised kaitsestrateegiast ei küüni ligilähedalegi Ülo Nugise informeeritusele, kes on olnud kaheksa aastat Eesti delegatsiooni juht NATO nõukogu parlamentaarse assamblee juures. Ka kolumnist Enn Soosaarel tasuks Vene küsimuse arutamisel (PM 9.09) lähtuda teadmisest, et praegust putinlikku Venemaad ärritab hingepõhjani ainuüksi fakt, et Eesti Vabariik on (ikka veel) olemas, ning ainult meie taasühinemine Venemaaga parandab suhted lõplikult.
Kasuks tuleks ka oskus eristada provokatsiooni kaitsestrateegiast. Venemaale pugedes poleks meil olnud kunagi iseseisvust ja seda pole loota ka tulevikus. Tugevate sõprade toetus on ainus väljapääs ja seda Ülo Nugis ju taotleb. Üleolev ja hoolimatu suhtumine suurte juhtimiskogemuste ja väärtuslike teadmistega teenekatesse poliitikutesse ning soovimatus-oskamatus neid riigi kasuks rakendada kahandab oluliselt meie läbilöögivõimet.