Enn Soosaar.

FOTO: .

Kriisi alguses ennusta­ti, et nüüd tuleb murrang inimkonna käitu­mises, aga riikide krii­siravimid on juhtinud inimesed tagasi oh­jeldamatu tarbimise juurde, kirjutab kolumnist Enn Soosaar.


Kõige pikem ja rängem surutis, mida arenenud finantsturu ning tööstusega riigid meie maailmas seni läbi on elanud, algas 1929. aasta oktoobris Ameerika Ühendriikide väärtpaberibörsi kollapsiga. Kuupäevi pakutaks tavaliselt kolm. 18. oktoober, kui rahutuks muutunud börsil hakkasid hinnad arusaamatu kiirusega langema. 24. oktoober – Must Neljapäev –, kui sooritati ligi 13 miljonit tehingut, ja ehkki suured pangad ja investeerimisfirmad appi tõttasid, ei suudetud paanikat talitseda. 29. oktoober – Must Teisipäev –, kui tehingute arv küündis juba 16 miljonini ja börs ning senine rahandussüsteem varisesid kokku.

Värskel ülemaailmsel finants- ja majanduskriisil on mitmeid paralleele kaheksakümne aasta tagusega. Taas algas see USA rahandusturul, kus arutult suureks paisutatud mullid hakkasid 2008. aasta septembris lõhkema. Taas tulid suurpankrotid üllatusena paljudele – ka poliitikutele ja finantsjärelevalvajatele, kelle kohus olnuks riskimeeletusi talitseda. Taas üritati kiireid päästeoperatsioone, nüüd eriti riigi rahasüstetega. Taas on meil eskaleerunud sündmuste jada ja puudub krahhi alguse kokkulepitud kuupäev.

Esimene aastaring on täis saanud. Kõik ootame, millal jama lõpeb. Tunneli lõpus, kinnitatakse, vilkuvat julgustavat tuld. Siiski jääb see täna rohkem usuküsimuseks. Me teame, et kukkumisele järgneb kerkimine. Aga me ei tea, kas põhi on käes, ja kui «Mehed, kurat, jalad põhjas!» peabki paika, ei tea me, millal tegelikult vabaneme eufemistlikust miinuskasvust.

Mäletate? Need vapustuslained, mida aastatagune maavärin maailma laiali saatis, tuues kaasa toodangu järsu languse ja tööpuuduse kiire kasvu, tundusid tookord nii vägevad ja enneolematud, et mitmel pool ennustati: nüüd tuleb murrang. Nõnda nagu siiamaani elatud ja oldud, edasi olla ja elada ei saa. Inimkond peab oma käitumismalle muutma.

Praeguseks on seda laadi jutud vaibunud. Sest küllap mäletate, missuguse abinõude paketiga astusid depressioonile vastu need, kes maailmaasju otsustavad. Meid aitab ja päästab, kinnitasid nad, võimalikult kiire tagasipöördumine senise elukorralduse juurde.

Teisiti öeldult. Mida rutem hakkab tarbimistsükkel endistel tuuridel pöörlema, seda rahulolevamaks muutuvad kodanikud. Kuluta-kuluta, raiska-raiska, ja sinu õuele naaseb õnn.

Mida on viimasel kaheteistkümnel kuul teinud Bushid ja Obamad, Brownid, Merkelid, Sarkozyd ja Berlusconid kuni Reinfeldtide ja Vanhasteni välja? Retsept on kõigil sama, rõhuasetused, tõsi küll, eri riikides mõnevõrra erinevad. Riik ostab valikuliselt pankrotipesi ja toetab valikuliselt suurettevõtteid, eriti autotööstust. Riik muudab maksuseadusi ning suurendab välislaenudega riigivõlga, et rahval oleks rohkem raha käes ja tarbimisest saaks jälle meie olemise A ja O.

Majandussurutis on meilt nõudnud ja nõuab jätkuvalt püksirihma pingutamist. Ent ükskõik, kas too surutis jääb aastateks vinduma (nagu jäi 1929. aastal lahvatanu) või on kriisi selgroog selleks korraks tõepoolest murtud (nagu näikse siin-seal usutavat), võime juba praegu teha mõned järeldused.

Esiteks. Tegemist on tsüklilise nähtusega, rammusate lehmade aastate ja lahjade lehmade aastate vältimatu vaheldumisega. Seekordne tagasilangus võttis ulatuslikumad mõõtmed ning raputab tavakodanikke valusamalt kui suurem osa varasemaid. Põhjus on proosaline. Inimlikku ahnust, hoolimatust ja ogarust ohjeldama seatud vardjad jätsid oma kohustuse hooletusse. Hoiatajaid ei võetud kuulda, vastav juriidiline tõkestussüsteem ei hakanud vajalikul määral tööle.

Teiseks. Muret, vaeva ja masendust jagub küllaga. Siiski pole tegemist katastroofiga, mis alustalasid lõhuks. Praegune depressioon ei pane inimkonna jõukamat neljandikku oma heaolu piirama ega sunni meie majanduspoliitilisi juhtoinaid otsima kulutamisbakhanaalile arukamat alternatiivi.

Kolmandaks. Me elame paradokside maailmas. Tõsi see on, et moodne industriaalühiskond raiskab eluhüvede nimel kõhedust tekitava aplusega planeet Maa piiratud loodusvarasid ja saastab keskkonda. Teisalt: inimesed on läbi aegade hulga kauneid ideaalühiskondi välja mõelnud. Paraku pole ühestki suudetud elulooma kasvatada.

Meil on põhjust olla kriitilised. Aga tahes-tahtmata peame tunnistama, et ükski teine ühiskonnakorralduse mudel ei ole avanud inimese algatusvõimele ja eneseteostusele nii laia tegutsemisvälja kui see, mida nimetame läänelikuks demokraatiaks. Ja kust leiame neid, kellel inimkonna tuleviku pärast mure? Kas vaestest riikidest, diktatuuririikidest? Või sealt, kus on jõukust ja häälitsemisvabadust?

Möödunud nädala neljapäeval said Brüsselis kokku ELi liikmesmaade valitsusjuhid. Muu hulgas kaaluti abinõusid, kuidas suurest jamast võimalikult väikeste kaotustega välja tulla. Ja arutati, mida ette võtta, et järgmisel korral ei oleks langus nii laastav kui praegune.

Peaministrid olid ühel meelel, et majandust tuleb elavdada. Hukka mõisteti olukord, kus pangad käsitavad võite panga saavutusena ja maksavad nende pealt juhtkonnale meeletuid boonuseid, samal ajal kui kaotused, mida on põhjustanud valesti võetud finantsriskid või raha tuulde loopimine, peab hüvitama riik ehk maksumaksja.

Neljapäeval, 24ndal algab Ühendriikides Pittsburghis 20 juhtiva tööstusriigi tippkohtumine. Ei pääse G-20 majandussurutisest üle ega ümber. Suurt otsust ei sünni, võime ette kindlad olla. Kohendused jäävad sealgi kosmeetiliseks.

Latt hoitakse madalal. Algusest peale on selge olnud, et paljut ehk pööret hoiakus loota pole.

Siiski on meil õigus oodata, et poliitikud ja majandusinimesed õpiksid vigadest ja vintsutustest. Et kukkumine, kui see jälle tuleb, oleks pehmem. Et järgmise kaheteistkümne kuuga kujundaksid riikide seadusandlikud ja täidesaatvad võimud töökõlbliku järelevalve- ja häiresüsteemi suurte rahaliigutamiste, ohtlike riskivõtmiste ja kurnava ületootmise üle.

Teisi sõnu: ühiskonna ja riigi regulatsioonid, mis talitsevad inimeste saamahimu, isekust ning rumalust, on vaja toimima saada.