Mart Kadastik: Postimees tagantvaates

Mart Kadastik Foto: Postimees.ee

Ma ei tulnud 1977. aasta veebruaris Edasi toimetusse Postimeest taastama. Tulin kirjutama korvpallist ja jalgpallist. Edasi valmistus sellal tähistama oma 30 aasta juubelit, koos aukirjade ja kõva viinaviskamisega. Postimeest ei olnud tunda laua taga, all ega selle kohal. Postimees elas ajakirjanike teadmistes, mitte tunnetes.

Kui mõõta aega joonlauaga, siis oli tollane Edasi kadunud Postimehele sama lähedal kui tänane Postimees 1977. aasta Edasile. Mõlemas suunas on vahemaa kõigest poole põlvkonna jagu.

See, mis seob ühe ajalehe eluloo tervikuks, ei pruugi tingimata olla ideoloogia järjepidevus. Sarnased võivad olla ka lehetegijate saatused. Ilmselt ei leidu head (pea)toimetajat, kelle tööd oleks ühtemoodi hinnatud. Kui mitu aastakümmet peab mööduma, et hinnangud oleksid õiglased?

1857. aastal hakati Ameerikas esmakordselt tootma tualettpaberit. Samal aastal nägi ilmavalgust Perno Postimees. Meil pole põhjust häbeneda: New York Times asutati ainult kuus aastat enne Perno Postimeest. Olime maailma tasemel.

«Suur maailm tuli lehe kaudu madalasse talumajja,» hindab professor Juhan Peegel Perno Postimehe olulisust. Lühikese ajaga kogus leht 2262 tellijat. See arv on väärtuslikum kui tänase Postimehe 62 000. Perno Postimehe looja Johann Voldemar Jannsen õpetas inimesi lugema, laulma ning endid eestlasteks pidama. Jannsen oli esimene, kes sõna «maarahvas» asemel kirjutas «eesti rahvas».

See kõik ei hoidnud ära Jannseni materdamist. Sakala pidas teda sakslaste poolt äraostetuks. 1878. aastal tulistati Jannseni töötuppa kaks kuuli. 1880. aastal sai postipapa rabanduse.

«Ajakirjanduslik poleemika oli tollases Eestis muutunud isiklikeks rünnakuteks, ära ei põlatud ühtegi võimalust, et vastast halvustada või naeruvääristada,» kirjutab ajaloolane Mart Laar (Looming 2006, nr 10).

1881. aastal valmistuti tähistama Perno Postimehe 25 aasta juubelit. Jannsen oli Perno Postimehe juurest lahkunud juba 1863. aastal. Ometi oli Jannsenil põhjust oodata mõningastki tunnustust töö eest, mis tõstis Perno Postimehe piibli järel loetuimaks trükiseks Eestis.

Tunnustust ei tulnud. Eesti Kirjameeste Selts otsustas, et tänuavalduse saatmine halvatud Jannsenile on lubamatu. Eriti pärast seda, kui Perno Postimehes oli ilmunud baltisakslaste tänukiri Jannsenile. Kiri oli fabritseeritud ning selle eesmärgiks oligi kompromiteerida Jannsenit tema suhete pärast sakslastega.

Tunnustuse teenis Jannsen ära alles oma matustel. Kuid veel tänagi ollakse Jannseni kiitmisega ettevaatlikud: edumeelne mees... omas ajas. Justkui saaks aega ja inimest üldse lahutada.

1886. aastal ostis filosoofiadoktor Karl August Hermann Perno Postimehe ära ja tõi Tartusse. Midagi tuua õigupoolest polnudki: lehele oli truuks jäänud ainult 80 tellijat. Perno Postimehest sai Postimees, mis 1891. aastast hakkas esimese Eesti lehena ilmuma iga päev (v.a pühapäeviti ja kroonupühadel).

Kui Jannsen püüdis lepitada baltisakslasi ja eesti rahvuslikku liikumist, siis Hermann laveeris rahvuslike püüete ja tsaaritruuduse vahel. Ajaloolase Ea Janseni hinnang: «Hermann ei olnud poliitik ega sädeleva sõnaga publitsist. Ta oli naiivselt ja siiralt truualamlik.»

1896. aastal võttis jurist Jaan Tõnisson väsinud Hermannilt Postimehe üle. Tõnissoni hoiak oli eelkäijate omast otsekohesem: «Tõsine ajakirjandus ei ole ainult mõtete edasikandja, vaid asutus, kelle otsene kohus on seletada, mida teha tuleb.» Karl August Hindrey: «Tõnisson ei vaikinud kunagi, kui tundis, et tal on õigus. Tõnissoni enda meelest oli tal alati õigus.» Tõnisson sundis toimetuseliikmeid täielikult tööle pühenduma. «Teie peate end kokku võtma!» oli Tõnissoni lemmiklause. Ta oli põhimõtteline kõiges – nõudis alkoholi kõrvaldamist nii Vanemuise einelauast kui EÜSi üritustelt.

Tõnissoni ärritas Tammsaare «kõlbeline lõtvus» meeste ja naiste suhete käsitlemisel. Tõnissoni äärmuslikul moraaliharrastusel oli inimlik tagapõhi. Seda meenutatakse 1938. aastal ilmunud kogumikus «Jaan Tõnisson. Töös ja võitluses». Nimelt oli Tõnisson 1895. aastal katkestanud oma kihluse saksastunud eestlannaga, sest väljavalitu ei ilmutanud Tõnissoni rahvuslike püüdluste suhtes vähimatki arusaamist. Neiu hülgamine oli vastuolus Tõnissoni aumehe-loomuga ning jäi tosinaks aastaks piinama mehe hinge. Üksnes meeletu töö tõi leevendust.

1918. aastal asus Jaan Tõnisson Tallinna elama. Riigi juhtimise kõrvalt jäi tal vähe aega Postimehe edendamiseks. (Tartusse elama naasis Tõnisson 1933. aastal.) Kuid alahoidlik Tõnisson ei soovinudki Postimeest tuulutada. Kui Tallinna lehed paigutasid esiküljele juba reklaami ja teateid, siis Postimees algas endiselt juhtkirjaga. Ei meeldinud Tõnissonile tutvumiskuulutused ega kuritegude kroonika. Tallinna lehed pilkasid, et Postimees pole ärkamisajast veel üles ärganud.

«Postimees ei ole bulvarileht, vaid tõsine eesti poliitikaleht,» vastas Tõnisson.

Ärihuvid olid Tõnissoni jaoks alati teisejärgulised. Postimehel olnuks märksa kindlam majandusseis, kui Tõnisson poleks lehe rahaga Eesti Rahvaerakonda ülal pidanud ega heast südamest laene andnud.

Postimehe toimetaja Adam Randalu meenutas: «Kui palju uhkeid maju, suurtalusid ja suurettevõtteid on Tõnissonil võimaliku varandusena läinud nii-öelda «kõige liha teed». Rikkaks saamises on Tõnisson olnud küll puhtakujuline «tuuletallaja».» Jaan Tõnissoni seletus oli lihtne: «Mina oma isikule ei vaja palju ja olen õnnelik, et ma paljudele perekondadele võin teenistust ja leiba anda.»

1935. aastal jäi Tõnisson ka sellest võimalusest ilma. Postimehe võlad a ndsid Konstantin Pätsile ettekäände Tõnissoni leht riigi sundvalitsemise alla võtta. Eesti Vabariik võttis sel puhul eeskuju Vene riigi 1916. aasta sekvestriseadusest, mis võimaldas vaenulikelt sakslastelt sõja ajal nende varad konfiskeerida.

Tõnisson kõrvaldati toimetusest. Siseminister Kaarel Eenpalu otsuses, mille kommenteerimine ajakirjanduses ära keelati, seisab süüdistus: «Ajaleht Postimees sünnitab kahju riiklikus ülesehitustöös.» Rahvas, kelle eest Tõnisson oli terve elu sirgeselgselt seisnud, vaikis.

Friedebert Tuglas iseloomustas Postimehe juhti: «Tõnisson pole kunagi olnud «rahvamees», talle on ikka võõras olnud massi meelisklemine ja oma «püsti peaga» on ta viimast tihti ärritanud. Tema vastu on küllalt mässatud ja teda mõnelgi otsustaval hetkel üksi jäetud.»

Jääda üksi – kas see ongi lehetegijate, nii jannsenlikult leplike kui tõnissonlikult kompromissitute ühine saatus? Kes elab sõnadega ja sõnadest, peab arvestama, et mõnedki neist võivad pöörduda kasutaja enda vastu.

1948. aastal jäi Postimees ilma ka oma nimest. Proletaarsema kõlaga Edasit on kohatu võrrelda Jannseni, Hermanni või Tõnissoni lehega. Edasi juhid ei dirigeerinud üldlaulupidudel ega pidanud isamaalisi kõnesid. Nende kohuseks oli kuulata ja vahendada teistsuguseid kõnesid.

Ometi võttis rahvas Edasi omaks. Kedagi ei sunnitud Edasit ostma, vastupidi – võim piiras Tartu lehe trükiarvu.

Kui Tõnissoni Postimees ei läinud kaasa sellega, mis oli parasjagu populaarne, siis 1960. aastate Edasi hakkas uurima lugejate arvamusi ja ootusi. Ning neid ka arvestama. Kõmisevatest poliittekstidest ei pääsenud, kuid üha rohkem jõudsid lehte ka inimeste igapäevamured. Sündisid lugejaga vestlused ja diskussioonid: alustades iibe- ja pereprobleemidest, lõpetades fosforiidi ja isemajandava Eestiga.

Aga sellelgi piiratud vabadusel oli oma hind: äärmusi välistav kesktee ei osutu alati kuldseks. Aeg kihutas Edasist lihtsalt üle.

1991. aastal ilmus taas Postimees. Võiks arvata, et nime ennistamine oli endastmõistetav. Olid ju uue nime abil pikendanud oma ajalugu needki lehed, kellel polnud nime kunagise kandjaga vähimatki kokkupuudet. Edasis leiti, et nime väljavahetamisega peaks kaasnema midagi enamat kui uus ajalehepaber.

Kas Edasil oli lootust taastada Postimehe nägu? Kas see oli võimalik ja vajalik?

1977. aastal, kui asusin tööle Edasi toimetusse, ei uskunud keegi Postimehe tagasitulekut. Ei minagi. Nüüd oli Postimees tagasi lehe päismikus, kuid mitte hinges. Alles 1991. aasta sügisel, kui Heldur Tõnisson võttis meiega Stockholmist ühendust, muutus igavikku vajunud Postimehe-maailm ühtäkki tajutavaks, tõeliseks. Isegi sekvestrikonflikt jätkus täpselt sealt, kuhu see 1935. aastal oli jäänud. Päts ja tema kaaskond ei saanud ka uues Postimehes andestusele loota.

Heldur Tõnissoni kui omaniku missiooniks ei olnud Jaan Tõnissoni saavutusi ega vigu korrata. Poeg on selleks liialt erinev oma isast. Mõned kõrvutused.

JT – riigimees, HT – ärimees; JT – tunneteinimene, HT – pragmaatik; JT – usaldav, HT – pigem umbusaldav; JT – «kõlbluse apostel», HT – ei põlga ära Kroonikat ega klaasi punast veini.

Mõlemad Tõnissonid on olnud erakordselt tugevad isiksused. Võib-olla ongi õigus Oscar Wilde’il, kelle arvates elu viivad edasi isiksused, mitte põhimõtted.

2007. aastal räägime internetist, blogidest, meediumite konvergentsist, jms. Jaan Tõnissoni Postimees naeris omal ajal välja grammofoni... Kas meil on üldse vanast Postimehest midagi õppida?

On küll. Jaan Tõnissoni ajakirjanduslikud põhimõtted ei ole aegunud. Olgu neist välja toodud kolm.

Kõike ei pea lehte panema, mis sapisest südamest välja voolab.

Ajakirjanik peab asjast alati rohkem teadma, kui ajalehte kirja paneb.

Tuleb kirjutada põhjalikult, aga kokkuvõtlikult.

Viimast nõuet täita on eriti raske.