Andres Jõesaar: 1. juuni – Rahvusringhäälingu kuldajastu esimene päev?

Andres Jõesaar Foto: Postimees.ee

Aasta alguses aset leidnud avalik-õigusliku ringhäälingu olemust ja tulevikku puudutavad debatid vaibusid pärast Eesti Rahvusringhäälingu seaduse vastuvõtmist. Aprilli sündmuste tõttu kerkisid aga Eesti Raadio ja veelgi enam Eesti Televisioon ootamatult taas ühiskonna olulisteks aruteluteemadeks. Tegelikult on korrektsem öelda, et ringhäälinguteemaks number üks on diskussioon venekeelse telekanali ETV 2 loomise ümber.

ETV 2 loomine on kindlasti väga oluline. Enne kui täpselt öelda, milline ja kellele suunatud peaks see kanal olema, tuleb aga vaadelda 1. juunil alustava Eesti Rahvusringhäälingu stardipositsiooni.

Võimalikke vaatenurki on mitu. Eesti Televisioon ja Eesti Raadio on ühiskonnas usaldusväärseimad institutsioonid. See on tegijatele suur tunnustus ja ka vastutus. Rahvusringhääling on Eesti kõige suurema auditooriumiga meediaorganisatsioon – see tähendab, et ETVd ja/või Eesti Raadiot jälgivad ja kuulavad peaaegu kõik eestimaalased. ETV vaadatavus venelaste seas on tavaolukorras tagasihoidlik, kuid Raadio 4 kuulatavus on väga hea. Seda eelkõige muidugi tänu kvaliteetsele, kuulajaid köitvale programmile.

ETV ja Raadio 4 venekeelse auditooriumi hõlmamise tulemuslikkust võrreldes tuleb siiski kõrvutada ka erinevaid tingimusi. Esiteks ongi Raadio 4 venekeelne. Teistes keeltes saated on eetris ainult killukestena, analoogselt venekeelse AKga ETVs. Teiseks puuduvad Raadio 4-l tõsised (nii kodu- kui ka välismaised) konkurendid. Lisaks venekeelse auditooriumi tublile hõlmamisele on Eesti Raadio positsioon tervikuna väga hea ka eestlaste seas.

Eesti Televisiooni vaadatavus on erakordselt suur kõrgharidusega eestlaste seas. Selle aasta aprillis oli ETV vaadatavus selles sihtrühmas 43 protsenti, Kanal 2-l ja TV 3-l alla 25 protsendi. Kogu auditooriumi vaadatavuse järgi on ETV paar protsendipunkti Kanal 2st ja TV 3st maas.

Meediaorganisatsiooni kui terviku positsioonist rääkides tuleb mainida ka ERi ja ETV internetikeskkondade külastatavuse stabiilset kasvu. Internet on noorte jaoks olulisem kui traditsioonilised meediakanalid.

Auditooriumi suurusest lähtudes on tuleb mõelda eelkõige venekeelsete televaatajate märksa suuremale köitmisele, (eesti-, vene- ja ingliskeelsete) internetikeskkondade populaarsuse tõstmisele ning ERi ja ETV positsiooni parandamisele nooremate inimeste hulgas.

Loetletud andmed kirjeldasid Eesti Rahvusringhäälingut auditooriumi suuruse järgi. Kuid kvantitatiivsetest näitajatest on veelgi olulisem sisu kvaliteet. Millised on avalik-õigusliku ringhäälingu sisulised eesmärgid?

BBC asutaja visionäär Lord John Reith sõnastas need 1927. aastal geniaalse lihtsusega: inform, educate and entertain (informeeri, hari ja lahuta meelt). Reithi soov oli luua selline ringhääling, mis teeniks kõiki kodanikke ning oleks vaba poliitiliste ja reklaamijõudude survest, teeniks avalikku huvi.

Tema soov on Suurbritannias täitunud – British Broadcasting Company on avalik-õigusliku ringhäälingu lipulaev. See muidugi ei tähenda, et neil pole enam kuhugi areneda. Vastupidi. Infotehnoloogia tormiline areng, tugevnev majanduslik ja sisuline konkurents ja ühiskonna muutumine sunnib BBCd olema järjest innovaatilisem ja efektiivsem. Viimast nii majanduslikust küljest kui ka looja ja vahendajana.

Eesti ühiskonnas ja meie meediailmas toimuvad samad protsessid. Meedia seisukohast vaadates on neist olulisemad informatsiooni pealiskaudsuse kasv, programmide/saadete edastamise võimaluste paljusus ja auditooriumi killustumine.

Võidujooks esimese uudiste edastaja tiitli nimel ei lase ajakirjanikel allikaid ja fakte piisavalt kontrollida. Uuriva ajakirjanduse ja traditsiooniliste uudislugude asemel edastatakse pealkirju, nimetuse «uudis» alla sobitatakse ükskõik milline sisu. Samas on tõese informatsiooni levik ja saamine riigile ning kodanikele elulise tähtsusega.

ERi/ETV väliskorrespondentide tähtsust ei saa samuti alahinnata. Nende töö ei ole ainult ühesuunaline ehk maailma sündmuste vahendamine Eestisse, oluline on ju samapalju seegi, kuidas viia Eestist adekvaatset infot tervele maailmale.

Rahvusringhäälingu uudistetoimetusel peab olema piisavalt ressursse teha oma tööd professionaalselt nii kodu- kui ka välismaal. Ressursside hulka kuulub lisaks inimestele, ajale, vahenditele ja rahale sõltumatu ajakirjaniku tööks vajalik tegutsemisvabadus.

Teiselt poolt peavad aga ka ERRi ajakirjanikud tunnetama oma vastutust. Kui kollane meedia ei tee sageli probleemi teema vildakast tõlgendusest, ajab segamini fakti ja kommentaari, ei kuula ära kõiki osalisi, ei kontrolli allikaid, siis rahvusringhääling selliseid vigu teha ei tohi.

Digitaaltehnoloogia võimaldab auditooriumini viia praegusest tunduvalt suurema arvu tele- ja ringhäälingukanaleid. Reklaamituru kiire kasv ning tasuliste teenuste (pay TV) levik tähendab ka eraettevõtetele suuremaid võimalusi kasumit teenida.

See tähendab, et varem või hiljem tekib Eestis kolme telekanali kõrvale mitu uut. Suure osa auditooriumi sidumine ühe meediakanali külge muutub järjest kulukamaks. Mis omakorda tähendab, et ühe tele- või raadiokanali kaudu ei jõua informatsioon enam kogu elanikkonnani.

Ka tähendab meediakanalite arvu kasv iga üksiku kanali eksisteerimiseks vajalike ressursside – auditooriumi, professionaalse tööjõu ja finantsallikate – kahanemist. Viimast eelkõige muidugi reklaamirahast toimivatele erakanalitele. ETV teise kanali käivitamise ja käigushoidmise kulusid on võimalik riigieelarve lisarahaga katta.

Need küsimused on vaja põhjalikult selgeks rääkida, enne kui otsustatakse ETV 2 olemus. Ei venelased ega eestlased hakka vabatahtlikult vaatama ebahuvitavat (odavat) teleprogrammi. Ei ühte ega kahte. Samas on selge, et Eesti riigi eelarvest ei hakata kunagi rahvusringhäälingule eraldama summasid, mis ületaksid rahvusvaheliselt tõeliselt suurte programmieelarvetega telekanalite aastaeelarveid.

Siit tuleneb ka ERRi peamine probleem – kuidas varusid optimaalselt kasutades köita ja mõjutada piisavalt suurt (ning olulist) osa Eesti elanikkonnast? Nii eesti- kui ka venekeelset.

Nimetatud teemad ei ole muidugi mitte lõplik loetelu Eesti Rahvusringhäälingu ees seisvatest ülesannetest. Lisan siia veel kaks.

Uue maja ehitus – asukoht. Ringhääling ei ole asukohakeskne. Arusaam, et kogu ringhäälingu tegevus peab toimuma Tallinna südalinnas, on sügavalt ekslik. Ringhääling – kaamerad ja mikrofonid – peab olema seal, kus midagi toimub.

ERRi uue hoone kritiseerijate arvates on Gonsiori tänava hoone Tallinna kesklinnas maailma naba – kõik külalised/sündmused peavad kogunema sinna. Ja kui «naba» liiguks südalinnast kaks kilomeetrit eemale, tähendaks see lõppu. Kus ERR Tallinnas täpselt asub, on kõigile televaatajatele/raadiokuulajatele täiesti ükspuha. Asukohamuutus on tähtsusetu ka Eestist väljastpoolt vaadates. Praegune meedia on kuulaja- ja vaataja-, mitte edastajakeskne.

Ja teine äärmiselt oluline teema – on tõeline proovikivi liita kaks erineva ajaloo ja sisemise töökultuuriga ning kõrge eneseteadvuse ja -hinnanguga üksust ühe eesmärgi ehk avaliku huvi teenimise nimel toimivaks organisatsiooniks. Sellega saavad hakkama tõesti ainult parimad juhid. Usun, et selline meeskond 1. juuniks ka leitakse.