Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõhedaks võtab küll, kuid ega seepärast tohi me veel aprillis toimunu pärast põnnama lüüa! Ajaloos pole ju midagi uut ja meie suur ja «sõbralik» naaber katsetab ikka neidsamu vanu võtteid, mis 1924. aastalgi. Siis prooviti 1. detsembri putiga kaotatud positsioone tagasi võita, kuid meie otsustava tegutsemise tõttu oli see edutu ettevõtmine.
Siis oli Jaan Anvelt hakkamas, nüüd on säärane figuur samuti olemas ja istub veel küllaltki kõrgel positsioonil, ausa opositsioonipoliitiku nägu ees.
«Viies kolonn» on osatud samuti siia jätta viljakasse mulda oma juuri ajama, mille tagajärjel on viieteistkümne aastaga kasvanud peale uus noorte kaakide põlvkond, kes ränd-röövrahvaliku häbematusega sõimleb Toompeal ja hiljem marodööritseb all-linnas ning ülistab ähvardavalt «Rossija, Rossija»-hüüetega riiki, kuhu nad ise miski hinna eest pole nõus elama asuma.
Sellele kontingendile olekski kõige õigem karistus nad Narva silla juurde viivale teele üles rivistada ja suunata agom mar! üle silla ida poole. Seal ju värsket kaadrit vaja, kes võib-olla kahekümne aasta pärast uuesti üritaksid oma vennakäe siiapoole sirutada.
Olen oma arvukate tööaastate jooksul väga mitme venekeelse ja -meelse kollektiiviga töötanud, neid läbi ja lõhki tundma õppinud, nendega hästi läbi saanud ja nendest paljusid isegi usaldama õppinud, kuid nüüd, pärast neid sündmusi ja kuuldud ähvardusi edaspidiseks, pole usaldusest küll mitte raasugi järel. Ettearvamatud, täna räägib nii, homme naa, kuidas momendil kasulikum on. Kas usaldus enam taastubki