Geide sümbol - vikerkaarevärviline lipp.

FOTO: AFP / Scanpix

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar esitab mõningaid homoringkondade väiteid ja püüab põhjendada, miks tal on neid raske mõista.

Homoküsimus on üks moodsa ühiskonna kuumadest teemadest. Olen püüdnud mõista, kes on homod ja mida nad tahavad. Teema iseenesest on laiaulatuslik, puudutades laste kasvatamist, sotsiaalset võrdõiguslikkust, perekonda, arusaamist õigest ja väärast, pärilikkusest ja õpitavusest ning inimeseks olemisest üldse.

Mulle tundub, et arutelud hargnevad erinevates suundades vastavalt sellele, missugune on arutleja lähtepositsioon homoküsimuses. Christian Veske lähtub oma artiklis «Geide õigused ei vähenda teiste õigusi» (PM 14.09) arusaamast, et homoseksuaalsus on kaasasündinud ning ei ole hälve. See tees viib mitmete argumentide ja järeldusteni, millest teesiga mittenõustujatel on raske aru saada. Järgnevalt esitan ma mõned homoringkondade väited ja püüan põhjendada, miks mul on neid raske mõista.

Kõigepealt tees, et homoseksuaalsus on kaasasündinud. Olen uurinud tuttavatelt geneetikutelt ja arstidelt ning püüdnud ka ise lugeda, et kas homoseksuaalsus on geneetiliselt tõestatud. Vastus on eitav, homo-geeni pole leitud.

Arvan, et mingi hulk homosid on siiski geneetiliselt määratletud, kuid kust tuleb see, et tänapäeval on homosid nii palju? Räägitakse isegi homoajastust. Kas inimkonna genotüübis on toimunud plahvatuslikud muutused? Peale homode endi väidete pole mina lugenud ühtki veenvat tõendusmaterjali sünnipärase paratamatuse kohta. Psühholoogina saan ma hästi aru, et oma tegevuse õigustamise parimaks põhjenduseks on vääramatus, väide, et ma ei saa teisiti.

Väidetakse, et homoseksuaalsus pole hälve. See, mis on hälve ja mis mitte, on sotsiaalse kokkuleppe küsimus. Enamiku ajast on inimkond homoseksualismi siiski hälbeks pidanud. Paljude inimeste teadvuses on tegemist millegi taunitavaga, millele viitab ka Veske.

Homoseksualismi väljaarvamine diagnoositavate nähtuste seast on suhteliselt uus praktika, mis iseloomustab ennekõike õhtumaist mõtlemist. Iseenesest pole diagnostilistest kriteeriumitest millegi sisse- või väljaarvamine ka meie ajal midagi enneolematut. Näiteks on muutunud diagnostiline suhtumine neuroosi ja religioossesse äärmuslikkusesse.

Üks Ameerika pastor ütles, et tema koguduses on homosid, kes oma kalduvusi põhjendavad erinevalt. Nendes seletustes ilmneb tendents, et noored homoseksuaalid on seisukohal, et neid pole vaja alandada juttudega patust või geneetilisest paratamatusest. Homoelu on nende teadliku valiku ja vaba tahte tulemus. Tehakse seda, mis meeldib ja mida tahetakse. Mina usun, et see viimane seisukoht on aus väljaütlemine.

Tees «Homoseksualismi mitte heakskiitmine tähendab homode hukkamõistmist ja vihkamist». On olemas mõiste nagu pärilikud haigused. Me ei vihka inimesi, kes põevad pärilikkusest tingitud skisofreeniat, suhkrutõbe või maohaavu. Hooliv kaastunne on võimalik suhtumisviis ka homodesse. Suhtumine homoseksuaalsusesse ja suhtumine homodesse on kaks iseasja. Need, kes ei õigusta homoseksualismi, ei vihka tingimata homosid.

Homod räägivad palju vihkamisest, sallimatusest ja tolerantsuse puudumisest. Olen aru saanud, et sellise loogika kohaselt on homoseksuaalsusega mittenõustujad homofoobid. Siia kuuluvad näiteks ka traditsioonilistest pereväärtustest kinnihoidjad. Foobia tähendab haiglast hirmu millegi või kellegi ees. Võidakse karta kõrgust, suletud ruume, loomi. Tänapäeval on levinud avalike kohtade kartus, mille puhul inimesed pelgavad paaniliselt näiteks kaubamajasid, linnaväljakuid ja ühistransporti.

Õhtumaises kultuuris laieneb arvamus, et homoseksuaalsust ei tohi haiguseks nimetada. Samas on homod endaga mittenõustujatel diagnoosinud küllaltki tõsise vaimuelu häire. Niisugusest vaatenurgast oleks seega enamik inimkonnast tõsiselt haiged.

Veel üks seisukoht: «Homoseksuaalsus on sama loomulik nagu vasakukäelisus.» Seega peaksime suhtuma homodesse endastmõistetavalt nagu vasakukäelistesse. Need väited toovad esile erinevuste sotsiaalse tähenduse. Vasakukäelised ei püüa muuta meie arusaama perekonnast, soolisusest, demokraatiast, sotsiaalsest õiglusest, ei manifesteeri tänavatel, ei võta lapsendatutelt võimalust omada nii isa kui ema. Ja kui homoseksuaalsus ei leia piisavalt geneetilist tõendusmaterjali, siis on kogu argumentatsioon uppis.

«Homoseksuaalidel on kõrgenenud sotsiaalne vastutustunne ja märkimisväärne panus üldisesse heaolusse.» Veske juhib tähelepanu, et nad maksavad makse, läbivad sõjaväeteenistuse, toodavad Eestile rahvuslikku rikkust. Hiljuti väitsid Leedus alaealiste kahjuliku info eest kaitsmise seaduse oponendid, et ka homod seisid Balti ketis ja nüüd neid ahistatakse. Kas me sellist riiki tahtsime?

Ma ei saa aru, miks tõuseb üks tunnus nii eredalt esile. Balti ketis oli arvukalt ka puna- ja kiilaspäid, akadeemikuid ja talupoegi. Olen kuulnud ka vastupidist emotsionaalset väidet, et me ei seisnud Balti ketis selleks, et pedevabariigis lõpetada.

«Homoseksualism ei ole õpitav.» Üks psühholoogia põhiväiteid on, et me omandame erinevad käitumisviisid sotsiaalse õppimise teel. Mina küll ei julge homokäitumist sellest üldinimlikust tendentsist välja arvata. Paljud nimekad ja andekad homod, soov proovida seda, millest paljud räägivad, pettumine heterosuhetes, üldiste kõlbeliste piiride lõdvenemine – kõik see loob soodsa tausta homosuhete arenguks.

Minu sügav veendumus on, et homode arvu suurenemine nüüdisajal ei tule mitte geneetilisest plahvatusest, vaid sotsiaalsetest teguritest. Millised need tegurid on, nõuab täpsemat uurimist. Samas on homoseksualismi õpitavaks tunnistamine ohtlik, sest kõik, mis on õpitav, on ka ümberõpitav.

Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni viimased uuringud näitavad, et homoseksualismist terapeutiline võõrutamine pole võimalik. Kas see on märk sellest, et looduse vastu ei saa? Või on tegu vaid poliitiliselt korrektsete uurimistulemustega? Või näitab see hoopis, et on olemas hälbeid, millest pole tagasiteed? Vastus nendele küsimustele tuleneb teesist, kas homoseksualism on normaal­ne või hälbeline nähtus.

«Homoseksuaalid on täiesti tavalised ja normaalsed inimesed.» Minu tuttavate homode kohta võib seda küll ütelda. Ent olen täheldanud, et homodel kujuneb välja oma maailmavaade ja eluloogika. Üheks äärmuslikumaks näiteks minu jaoks on homoteoloogide seisukoht, et ilmselt oli ka õnnistegija Jeesus Kristus homo. Nad argumenteerivad umbes nõnda: ta rändas ju meesjüngrite seltsis paigast paika; ilmselt ei olnud Juuda reetmissuudlus äraandmise ööl mitte esimene õpetaja ja jüngri vahel.

Minu jaoks toob see arutluskäik esile üldise psühholoogilise fenomeni. Me otsime inimestena õigustust oma käitumisele. Religioosses kontekstis tähendab see, et ka Jumal on minu poolel, sest ta armastab mind ja on mind selliseks loonud. Ajakirjanik ja TÜ doktorant Meelis Süld leidis oma kirjutises Delfile, et kirik peaks homosid tunnustama. Psühholoogiliselt on tõesti raske ette kujutada, et inimene peab ise oma elupraktikat patuseks või hälbeliseks ega soovi seda muuta. Meie maailm seletub meie tegude õigustusena.

«Homod ei sega kedagi.» Veske toob esile vajaduse, et homod peaksid saama seadusliku aluse oma kooselu registreerimiseks ja see ei vähenda teiste õigusi. Arvan, et kõnealust seadusemuudatust ongi vaja ainult homodele. Abielu on võimalusena olemas kõigil heteroseksuaalidel.

Mina arvan, et homod mitte ei sega, vaid muudavad meie arusaama inimeseks olemisest tervikuna. Ilmselt on inimene ainukene liik, kes afišeerib homosuhteid, ja ma ei tea, kas see liik saab nõnda püsima jääda. Bioloogiliselt on isase ja emase mõisted suhteliselt kindlapiirilised. Kui aga üks mees suhtleb teisega nagu naisega, kas see teine on siis mees või naine? Palju küsimusi jääb õhku.

Christian Veske leiab, et homo- ja heteroseksuaalsuse põhjuste üle arutleda on samavõrra veider. Soovitan Veskel lugeda põhikooli bioloogiaõpikut, siis ta saab teada, mis põhjustab heteroseksuaalsust. Ühes asjas olen ma Christian Veskega küll ühte meelt. Üksteist pole tarvis halvustada. Igaüks peab meie vikerkaarekirevas maailmas hakkama saama, teistega koos elama ja koostööd tegema.