Ahto Lobjakas: Obama ja Eesti julgeolek

Ahto Lobjakas. Foto: .

President Obama otsus loobuda raketikaitsekilbist Poolas ja Tšehhi Vabariigis on Eesti välispoliitilisel Richteri skaalal seitsmepalliline maavärin. NATO keeldumine liikmesusplaanist Gruusiale aprillis 2008 registreerus skaalal viie, Venemaa sõda Gruusiaga kuue palli ümbruses.

Valitsuspoliitikud ja -ametnikud võivad väita muud – ja peavadki, ex officio –, aga kiretu pilk saab järeldada vaid üht. Gruusia kannatuste rada mõõtis Washingtoni pühendumust eks-Nõukogude Liidu sanitaarkordonile, eelmise nädala sündmused NATO idaliitlastele. Kui tõsised on asjad, näitas Poola välisministri Radoslaw Sikorski telefonikõne USA välisministeeriumisse, meenutamaks, et Obama otsus tuli 17. septembril, Nõukogude Liidu Poolase tungimise 70. aastapäeval. Vastutasuks USA faux pas' eest sai Poola kasutusvalmis Patriot tõrjerakettide patarei.

USA kaitseminister Robert Gates läks pühapäevases New York Timesis vasturünnakule, väites, et raketikilbil pole Venemaaga pistmist. Iraani-oht vajas teistmoodi lahendust. Tal on kahtlemata õigus, aga suurriiklikus maailmas ei ole sellist asja nagu ühe kärbse löömine ühe hoobiga. Raketikilp on suurim komistuskivi USA-Vene suhete taaskäivitamises pärast Gruusia ja Ukraina külma kätte jätmist. Mitte kogemata ei pidanud NATO peasekretär oma esimese, Venemaa-teemalise ametikõne päev pärast Obama avaldust.

Ei Gruusias ega eelmisel nädalal toimunud mingit paradigmamuutust. Suurriikidel on alati erinevad huvid ja võimalused, mis on pidevas vastastikkuses liikumises. Kõik on suhteline. Gruusia julgeolek polnud kunagi absoluutselt kindel. Üha vähem on seda NATO Ida-Euroopa liitlaste oma. 

USA on hüpervõim, aga mitte kõikvõimas. Venemaa on piirkondlik jõud, millest võib tõusta nii tulu kui tüli. Iraan, Afganistan ja terrorism on USA jaoks peamised. Venemaast võib olla abi, temaga tülitsemine ohustaks USA kõrgemaid huve.

Ida-Euroopal on teine vaatenurk – seda vältimatult. Jõu mõõt on hirm, mida ta tekitab. USA taandumist näeb Venemaa oma võimalusena. Ja see on meie jaoks peamine, hoolimata USA vabandustest. Kardetavasti jätkab Venemaa nüüd uue hooga meie katsumist, järeldades, et NATO idaliitlaste huvid on USA jaoks suhteline, mitte absoluutne suurus. See on põhjendatud järeldus. Eraviisiliselt usuvad paljud lääne tippsõjaväelased, et eriti Balti riikide NATOsse võtmine oli viga, sest allianss ei ole valmis  neid kogu jõuga kaitsma. Obama avaldusega langes veel üks kivi Eestit kaitsvast kujutletavast müürist.