Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees avaldab Andrei Sahharovi lese Jelena Bonneri kirja.
Kallid sõbrad! Õnnitlen teid võidupüha puhul, ehkki minu jaoks on selle pühaga seotud raskused. Ma tähistan seda 62. korda. Ise, lähedaste, sõprade, kogu riigiga.
Kuid iga aastaga aina sügavamalt ja üha kibedamalt mõistan, et see langenute ja koju tulnute võit on ära varastatud. 364 päeva aastas kuulub see marodööridele. Ja ainult üks päev, 9. mai, kuulub meile. Ja sel aastal lörtsis võidupüha noor inimrämps, kes lavastas etendust «Solvatud võitja-vabastaja».
Kas nemad siis on need «võitjad-vabastajad»?
Mind ei solva langenute säilmete ja monumendi teisaldamine. Palju väärikam on leida rahu sõjaväekalmistul kui lärmakas bussipeatuses.
Mind solvas ja solvab siiani kiri sel monumendil. Seal peab olema mitte «Sõdurile-vabastajale» (nii Eestis kui ka kõigis teistes riikides), vaid «Langenud sõdurile».
Me ei ole kedagi vabastanud, me ei saanud vabastatud ka iseend, ehkki pärast nelja rasket sõja-aastat seda lootsime. Me rääkisime isegi, et pärast sõda, kui jääme ellu, läheb kogu elu teisiti. Kuid nii ei läinud! Ei 1945ndal ega 1991ndal.
PS Ma armastan Lätit, Leedut ja Eestit. Ja tahan väga, et Rootsi akadeemikud-tarkpead annaks lõpuks ometi Nobeli kirjanduspreemia Jaan Krossile, elavale klassikule, väikse eesti rahva ja suure maailmakultuuri esindajale.
Jelena Bonner
Nõukogude armee med.teenistuse leitnant, Teise maailmasõja veteran ja II grupi invaliid