Tiit Tuumalu: Elu ja surma küsimus

Tiit Tuumalu Foto: Postimees.ee

Kohtu kombitsad on pikad. Vähe sellest, et Kadri Kõusaare filmi «Magnus» levitamiseks on seatud tõkend Eestis. Seda üritatakse eemaldada ka peagi algavalt Cannes’i festivalilt, mis on valinud selle iseseisva Eesti esimese linateosena ühte oma ametlikest programmidest. Põhjus, millega siinne hageja on Cannes’i pöördunud, on ikka sama – film riivavat eraisiku puutumatust.

Tuletame meelde. «Magnus», nagu ütleb sünopsis, räägib Magnuse-nimelisest noorukist, kes kasvab üles õhustikus, kus keegi temast ei hooli. Kui Magnus üritab juba mitmendat korda enesetappu, ärkab tema isa südametunnistus. Ta üritab õpetada poega elu nautima, ent ebaõnnestunult – kuni šokeeriva lõpplahenduseni.

Film põhineb tõsielulistel sündmustel umbes sama palju nagu Gus Van Santi «Elevant», mis tõukub ookeanitaguses Columbine’i koolis juhtunust, kuid on üldistuselt universaalsem, konkreetse kohaga otseselt seostamatu. Kummagi on lõputiitrites kirjas, et kõik tegelaskujud ja sündmused on fiktiivsed ning igasugune sarnasus reaalsete inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik.

Tõsi, Kõusaare filmi puhul komplitseerib olukorda see, et filmis mängib Magnuse isa Mart Laisk, mees, kes on ise tunnistanud, et umbes nii, mitte täpselt, nagu juhtub filmis Magnusega, juhtus ka tema pojaga. Et see, mida ta selles mängides läbi elas, on tema jaoks korraga nii tuha pähe raputamine kui andekspalumine, nii hoiatus kui lunastus.

Küsimus näikse kõlavatki nii: kas mängufilm, milles reaalne isik mängib peaaegu et iseennast, võiks riivata veel kedagi teist peale tema enda? Näiteks enesetapu sooritanud nooruki ema, keda filmis kehastab Merle Jääger. Loogika on arusaadav, Mart Laiski isiku kaudu võib näpp osutada ka poisi emale. Eesti on, teadagi, väike – kõik teavad kõiki.

Ühelt poolt võib vastuse mõtelda väga keeruliseks, mängus on ikkagi elu ja surm. Teisalt on vastus väga lihtne. Ja selle peaks kätte andma film ise. Pole ju «Magnuse» siht kedagi naeruvääristada, ammugi mitte kellegi üle kohut mõista.

Filmi üldinimlik paatos, valus üldistusjõud, mis kaardistab postsotsialistlikus ühiskonnas toimunud järske muutusi inimsuhetes, peaks panema mõtlema, mõtlema eelkõige enese käitumise peale, täna ja homme. Küsimusel, kes oli kelle prototüüp või kes mängis keda, pole sellisel juhul mingit tähtsust.

Loodame, et võidab terve mõistus, seekord vähemasti.