Raivo Suni: Paar mõtet rahvuslikust inforuumist
10. mai 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pronksmehe teisaldamise kaja jõudis otsapidi kultuuriministeeriumisse ja seal otsitakse paaniliselt võimalusi, kuidas meie venelaste inforuumi ümber kujundada. Kahe päevaga lükati käima uudisteportaal novosti.etv24.ee. ultuuriminister Laine Jänes räägib ETV 2 avamisest, mis võiks olla osaliselt venekeelne.
On sümpaatne, et riik on haaranud härjal sarvist. Kuigi, miks seda varem ei tehtud. Mõtet venekeelsest avalik-õiguslikust telekanalist veeretati asjatundjate ringis juba üheksakümnendate teisel poolel, kuid tollal jättis see kultuuriministri suhteliselt ükskõikseks.
Võib ju oletada, et ministril oli olulisemaid teemasid, millega tegeleda. Võib-olla polnud näiliselt ka vajadust siinne vene kogukond häälestas oma telekad Vene kanalitele ning ajas vaikselt oma asja.
Aprillisündmuste taga kumab paljuski ignorantsus ja hoolimatus, mida oleme näidanud üles oma kultuuri- ja inforuumi kujundamisel. Hoolimata kõigest me küll toimetame ühises majanduslikus ja poliitilises ruumis, aga meil puudub ühine plats dialoogiks ja arvamuste vahetuseks. Mis veel halvem, me ei taju täpselt üksteist.
ETV ja ER uuringukeskuse korraldatud elanikkonna meediaküsitlus aasta alguses kinnitab, et muulaste meediatarbimine erineb tuntavalt eestlaste omast. Nii loeb meie vene kogukond võrreldes eestlastega vähem ajalehti, samas vaatavad nad rohkem televiisorit.
Venekeelne televisioon
Kuna suurem osa muulastest on koondunud kaabeltelevisiooniga kaetud linnadesse, on ka jälgitavate kanalite valik mitmekesisem. Sellal kui enamik eestlastest vaatab regulaarselt vaid kolme kodumaist programmi, jagavad paljud meie venelased oma telekavaatamise aega viie või enama kanali vahel.
Ainuüksi venelaste geograafilist paiknemist ja kaabeltelevisiooniga varustatust arvestades võiks mõelda, kas üleriigilisel venekeelsel telekanalil on suurt mõtet. Võib-olla oleks majanduslikult otstarbekam luua vene keeles toimiv regionaalne avalik-õiguslik programm, mis leviks eeskätt Põhja- ja Kirde-Eesti linnade kaabelvõrkudes.
Teine küsimus on subtiitrite kasutamine. Oma küsitluses, milles osales 500 muulast, uurisime ka seda, kas venekeelsele elanikkonnale mõeldud saated tuleks varustada subtiitritega või tuleks saadetele lugeda tekst peale. Subtiitreid pooldas 23 protsenti, peale loetud teksti 61 protsenti vastanutest. Väike poolehoid subtiitritele tuleneb tõsiasjast, et Venemaa telekanalid, mida ollakse harjutud vaatama, kasutavad valdavalt pealelugemist.
Samas oleksin ettevaatlik eestikeelse programmi massilise dubleerimisega vene keelde. Seeläbi suudaksime küll pakkuda venelastele keeleliselt mõistetavat teksti, kuid kas see tekst on mõistetav ka kultuuriliselt, on iseküsimus. Uuringud lubavad oletada, et kõige rohkem tunnevad muulased puudust eeskätt oma kultuuri ja maailmapildi kesksest Eesti ühiskonna käsitlusest.
Mõne infoportaali avamine ja venekeelse telekanali rajamine ei suuda täita seda tühimikku, mis eesti ja vene kogukonna vahel laiutab. Riik peaks panustama rohkem ajakirjanike koolitusse. Me võime küll unistada kohalikest venekeelsetest telekanalitest. Isegi raha leiaks. Aga inimestega võib tulla raskusi.
Inforuumi järelevalve
Teiseks, vajalik oleks luua jõuline sõltumatu regulaator, mis jälgiks kogu rahvuslikku inforuumi. Praegu on ainsaks tõsiseks regulaatoriks ringhäälingunõukogu, mille tegevus piirdub Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio järelevalvega.
2003. aastal korraldas Concordia Ülikooli meediaosakond uuringu «Euroopa Liiduga liitumise mõjud Eesti audiovisuaalsektorile». Küsitleti 63 Eesti meediaeksperti, kellest kolm neljandikku pooldas paljude Euroopa riikide eeskujul ka Eestis rahvusliku ringhäälingunõukogu loomist.
Rahvusliku ringhäälingunõukogu ülesandeks võiks olla ka kaabellevioperaatorite järelevalve ning Eesti riigi vastast propagandat levitavate kanalite transleerimise peatamine. Viimasele osutas 8. mail Postimehes ka TV 3 Sloveenia peadirektor Mart Luik.
Kolmandaks võiks mõelda sellele, et kaasata Eesti meediapoliitika kujundamisse siin elavaid muulasi. Nemad oskavad ühise inforuumi osas ilmselt kõige täpsemini oma ootusi ja vajadusi sõnastada.