Juri Lotman: Me jääme ellu, kui oleme targad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu valitseb televisioonis, raadios ja ajalehtedes meeleolu, mida nimetaksin vaoshoitud pessimismiks. Mina seevastu tahaksin väljendada vaoshoitud optimismi. Arvan, et «uni on küll hirmus, aga Jumal on armuline», nagu ütleb kõnekäänd, ja meid ees ootavad raskused ei olegi vast nii hirmsad, kui meile tundub.
Miks ma nii arvan? Oma nooruses olin kogu sõja rindel. Olin kahurväelane. Kui asud 30 kilomeetri kaugusel eesliinist, kust kostab lakkamatu lahingumüra, on väga hirmus. Kui aga lähened kümne- või isegi kaheksakilomeetrisele vahemaale, ei olegi enam nii hirmus. Selgub, et valangud ei tulegi lakkamatu reana: mürsud langevad kord seal, kord siin, lendavad üle, ei jõua sihtmärgini
Kõige tähtsam on: et hirmust vabaneda, tuleb sellele vastu minna. Väga sageli tunneme hirmu ennatlikult, näeme kõike palju hullemana, kui see tegelikult on, ja kaotame meelekindluse. Maksab vaid hirmule otsa vaadata, kui selgub, et ta ei olegi nii hirmus. Seepärast esimene, mida ma kõigile sooviksin, oleks REIPUS.
Põhiline viis meelekindlust säilitada on lohutada teist. Vaimuerksust ei saa säilitada üksinda. Üksi ei ole üldse võimalik hakkama saada. Seepärast teine, mida ma sooviksin, on KONSOLIDEERUMINE.
Maailm, milles me elame, ei ole sugugi suur. Varem ta tundus sellisena. Veel minu nooruspäevil näis, et tal ei ole otsa ega äärt. Aga praegu näeme, et ta on väike. Seepärast ei saa ennast eraldada armeenlastest, sündmustest Kaukaasias, ei saa jääda puutumata sündmustest maailmas. Me kõik seilame ühes paadis: me kas upume koos või pääseme kõik koos. Üksinda ei õnnestu kellelgi end päästa. Ainus pääsemisviis on olla reibas ja aidata ligimest.
Eestis, ma arvan, sõltub meie kõigi eestlaste, venelaste saatus sellest, mil määral õpime üksteist mõistma. Me ei pea mitte oma solvumistes sorima solvanguid on meil Aadamast alates piisavalt , me peame õppima abistama ja andestama. Kui hakkaksime otsima esimest solvangut, ei leiaks me seda nii ehk teisiti, aga see otsimine ise saab meie jaoks vihkamise kooliks ja me kõik upume. Sellepärast, kui meie suhtes ollakse ebaõiglased muidugi on see väga valus , tuleb kogu aeg meeles pidada, et ka me ise võime olla ebaõiglased. Ja ei ole vaja solvanguid kokku arvata, vaja on tark olla.
Me jääme ellu, olles just nimelt targad, mitte ainult arukad. Me ei ole enam lapsed, kes aastatuhandeid on sõda mänginud, ja ei ela mitte kiviajal. Võib-olla nüüd on sõdade ajastu lõpule jõudmas. Kui ainult ei juhtuks nii nagu ukraina vanasõnas: «Ðокi ÑонÑе зiйде, ÑоÑа оÑi виiÑÑÑ». Kui ainult kaste silmi peast ei põletaks. Mida selleks vaja on? Mäletate, kuidas ütles autor «Loos Igori sõjaretkedest»: «Ja hakkasid vürstid väikest suureks rääkima, aga polovetsid tulid igast kaarest sõjaga vene maale.»? Nii ongi, sõjad tulevad, kui inimesed hakkavad «väikest suureks rääkima». Seepärast soovin kõigile TARKUST ja KANNATLIKKUST.
Tuleb meeles pidada, et kui sulgen end luku taha ja hakkan kokku arvama, kui mitu korda, kes ja millal on mulle liiga teinud, saab mul kibe elada olema ja maailm minu ümber tundub ebaõiglane. Aga see ei ole nii. Ei peaks üles lugema neid, kes minu ees süüdi on, vaid neid, kelle ees mina süüdi olen. Oleme kõik üksteise ees süüdi. Süüdi lähedaste ees, vanemate ees, naabrite ees. Kogu aeg isegi soovimatult teeme kurja. Seepärast soovin, et te varuks KANNATUST ja SUUREMEELSUST.
Soovin teile kõigile ÕNNELIKKU ARMASTUST, ilma milleta samuti elada ei saa. Soovin TERVIST, sest tervis on tähtis. Kuid ka meie tervis sõltub reipusest. Teate kõnekäändu: «Kurva krae vahele ronib täigi»? Ei ole vaja olla kurb. Armas Jumal, praegu ei ole ju sõda ega blokaad. Oleneb muidugi, millisest otsast arvet pidada. Ideaalist lähtuvalt puudub meil paljugi, aga teiselt poolt vaadatuna meil on liiga palju kaotada. Annaks Jumal, et me ei kaotaks, annaks Jumal, et hoiaksime alles selle, mis meil on.
Juri Lotman kirjutas artikli 1992. aasta alguses, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist, kui siinsetel venelastel olid kartused oma tuleviku pärast.