:format(webp)/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
/nginx/o/2009/06/03/189251t1ha28e.jpg)
Kui noorest ja välispoliitikas kogenematust Juhan Partsist sai Eesti peaminister, rebis Iraagi sõda Euroopa kaheks.
Jarmo Mäkelä: Bush ja Euroopa,Obama ja Euroopa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Donald Rumsfeldi käsuga jagati Euroopa uueks ja vanaks. Eesti asus vaidluses USA poolele, vanade Euroopa Liidu maade vastu.
Küsisin Partsilt omavahelises vestluses, mis tunne verivärske NATO-riigi peaministril oli, kui kohe alguses tuli võtta seisukoht ses asjas, et kogu liitlaskond jagati külmalt sikkudeks ja lammasteks.
«Tunne oli sama, nagu oleks öeldud lapsele, et tuleb valida: kas isa või ema,» ütles Parts, «ma ei hakka nüüd siiski paljastama, kumb oli ses riius ema, kumb isa.»
Lugupidamine kadus
Kahju, mida George W. Bushi ametiaeg USA mainele tekitas, on raske ülehinnata. Kahju sügavus paljastus jubedal viisil siis, kui Brüsselis tegutsev uurimisasutus German Marshall Fund ja Torino Compagnia di San Paolo eelmine kord avaldasid iga-aastase uuringu «Transatlantic Trends».
See, et eurooplased suhtusid eitavalt Bushi ja USA välispoliitikasse, ei tulnud kellelegi üllatusena. Raputav avastus oli hoopis see, kuidas lugupidamine USA vastu ja toetus USA poliitikale oli ühe aasta jooksul täielikult kokku kukkunud selle kolmel tähtsaimal liitlasmaal: Türgis, Saksamaal ja Suurbritannias.
Euroopa arvamuste põrnitsemine osutus siiski ühekülgseks. Aasias ei tekitanud Bushi poliitika kunagi mingit erilist kriitikat – karm hinnang oli Euroopa nähtus. Ja ka Euroopas suhtusid Ida- ja Kesk-Euroopa maad Bushi tegudesse selgelt suurema mõistmisega kui läänepoolne Euroopa, sealhulgas Soome.
Nüüd paistab kõik see olevat saanud ajalooks. Värskeim trendiuuring avaldati eelmisel nädalal. Kunagi varem pole kahe järjestikuse uuringu tulemused nii palju erinenud. Eelmisel aastal kiitis USA välispoliitika heaks vaid 19 protsenti eurooplastest, nüüd on positiivselt suhtujate hulk neljakordne – Obama välispoliitikat pidas heaks 77 protsenti ehk kolm neljast eurooplasest.
Nüüd kiidetakse USA heaks
Erinevus uue ja vana Euroopa vahel on endiselt olemas, aga see on ilmselgelt tasandunud. Läänes esindas soosivaid seisukohti tervelt 86 protsenti, samas idas oli toetajaid vaid 60 protsenti. Toetus USA presidendile tõusis Saksamaal aastaga 80 protsendipunkti, Prantsusmaal 77, Portugalis 70 ja Itaalias 64. Türgis nimetasid ennast Obama pooldajateks vaid pooled vastanutest – eelmisel aastal leidus Bushi toetajaid kaheksa protsenti.
Toetus uuele presidendile ja tema välispoliitikale on kiiresti muutumas üldiseks heakskiiduks USA suhtes. Läänepoolses Euroopas ütleb nüüd 63 protsenti vastanutest, et suhtub USAsse soosivalt, idapoolses Euroopas on vastav arv 53 protsenti.
Uuring tehti USAs, 12 NATOsse kuuluvas ELi riigis ja ka Türgis.
Avaldamisüritusel jutlustas Compagnia di San Paolo juhataja Angelo Benessia: «Nüüd võivad Euroopa juhid loota Obama populaarsusele inimeste seas ja rääkida Valge Majaga õhkkonnas, mis on kõike muud kui Ameerika-vastane. Nad võivad rääkida otse ka tundlikel teemadel, nagu Afganistan, Iraan ja Lähis-Ida. Pilt on täielik, kui Obama saab ühel päeval selle telefoninumbri, millele helistada, kui ta tahab rääkida Euroopaga.»
Ühendusliinide järele on tarvidust. 63 protsenti eurooplastest ei usu Afganistani olukorra rahunemisse, samas 56 protsenti ameeriklastest usub. Kõigis teistes riikides, aga mitte USAs, on avalik arvamus seda meelt, et kohalolekut Afganistanis tuleks vähendada.
Vaid kahes Euroopa riigis ollakse Obamaga sama meelt, et Euroopa osa Afganistani taas ülesehitamises tuleks suurendada.
Artikkel ilmus ajalehes Maaseudun Tulevaisuus. Postimees avaldab artikli autori ja ajalehe loal.