Jelena Skulskaja: maailm päästab headuse

Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Literaat Jelena Skulskaja leiab, et me elame ajal, mil omavahel ei konkureeri mitte kunstiteosed, vaid nende reklaam. Sama kehtib ka valimiskampaaniate puhul.

Uue elu reklaamloosungeid välja mõeldes püsiti kaua aega seisukohal, et «ilu päästab maailma». Sealjuures jäeti täiesti tähele panemata asjaolu, et selle lause ütles Dostojevski «Idioodis» välja krahv Mõškin, sugugi mitte «nõdrameelne» mees, kes nägi tõde ja laotas seda inimeste ette, mitte aga need, kes irooniliselt ja ärritunult pajatasid tema arusaamadest. Aga olgu pealegi, mis neist reklaamiinimestest ikka tahta, said nad ju isegi aru, et iluga ei tulnud just hästi välja ja vaja on leida midagi uut.

Mulle on väga meeldinud teise vene kirjandusgeeniuse Jossif Brodski väljend «Headus päästab maailma». Selle vastu muidugi vaielda ei saa, aga kuidas seda headust ära tunda? Minu meelest on tekkinud hulk inimesi, kes kannatavad raskekujulise kõlbelise värvipimeduse käes ega suuda vähimalgi määral eristada head halvast.

Viimasel Moskva kinofestivalil läks peaauhind Nikolai Dostali filmile «Petja teel taevariiki». Seda võis hiljaaegu vene kino festivali ajal näha ka Tallinnas.

Kõik, eranditult kõik reklaamid kuulutasid, et film jutustab külalollikesest, nõdrameelsest – kelletaolisi Venemaal on armastatud juba aegade algusest peale, sest just need vaimust vaesed toovad inimeste ellu valgust ja tõde. Kõik, eranditult kõik arvustajad, ilmselt kuigi palju ekraanile vaatamatagi, kirjutasid, nagu tänapäeval kombeks, laiendatud lausetega reklaamteksti ümber, väites lugejatele, et Petja on puhta hinge ja sügava sisemise iluga külalollike. Vaataja pähe, kes seda enam, mida rohkem ta tarbib reklaami, hakkab seda ka uskuma (ehkki samas seda põlastades), kerkis sestap mõte külalollikeste, nende peamiste headuse ja hingelise helduse kandjate taas­ilmumisest.

Aga Nikolai Dostali film räägib hoopis muust. See ei kõnele heast nõdrameelsest, nagu kõik on leidnud, vaid nõdrameelsest kurjusest, sellisest seaduskuulekast ja erilisest, mida maailm pole seni näinud, sest midagi niisugust ei saa ju olemaski olla!

«Käsi nad maha tappa!»

Tõde nägeva nõdrameelse kuju on vene kirjanduses väga levinud. Puškini «Boriss Godunovis» ütleb nõdrameelne Godunovile viimase soovi peale tema eest palvetada: «Ei saa tsaar Herodese eest palvetada – Jumalaema ei luba.» Ning paiskab tsaarile otse näkku: «Väikesed lapsed solvavad Nikolkat... Käsi nad maha tappa, nagu tapsid väikese tsareevitši.» Tsaar ei saa nõdrameelsega, kes süüdistab teda mõrvas, midagi ette võtta, sest kogu rahvas seisab sellise andega õnnistatud mehe eest.

Aleksei Konstantinovitš Tolstoi «Vürst Serebrjannõis» pöördub nõdrameelne midagi pelgamata hukkamishimulise Ivan Julma poole. «Vaata õnnistatu peale!» sõnab ta tsaari ratsu valjastest haarates. «Miks ei lase sa ka õnnistatut hukata? Mille poolest on Vasja teistest halvem? [...] Minu koht on siin, märtrite kõrval! Anna ka mulle märtripärg! Miks sa mind kõrvale jätad? Miks solvad? Anna ka mulle selline pärg, nagu sa teistele jagad!»

Ivan tahaks hea meelega nõdrameelsele piigiga äsada, aga ei julge teda lüüa, kartes rahva raevu. Ta virutab esimesele ettejuhtuvale rahvasummas, kuid õnnis mees jääb puutumata, ehkki süüdistas tsaari kuritegudes.

Filmis «Petja tee taevariiki», mille tegevus toimub 1953. aastal, näidatakse aga, et Stalinil õnnestus see, mida ei suutnud Ivan Julm (kellega Stalin armastas ennast võrrelda). Stalin kasvatas üles omaenda nõdrameelsed, kes aga ei laotanud laiali tõde, vaid fanaatilist valet, mis mattis enda alla kogu riigi.

Nõdrameelne Petja mõtiskleb, et vaenlased võivad Stalini mürgitada eriliste tikkudega, ning need, kes seda kuulevad ja muidu väga hästi mõistavad, et Petja ajab suust jama välja (kui ta näiteks kinnitab neile, et 25 on rohkem kui 30, muigavad kõik üleolevalt), jäävad teda kohe uskuma. Nad asuvad tikutoose kontrollima, püüdes leida mürgijälgi.

Petja võtab endale inspektori rolli, kasutab sealjuures puust püstolit ning püüab oma oskusi mööda asju kontrolli all hoida. Kõik esitavadki talle dokumente, täidavad tema käske, püüavad temaga ühist keelt leida. Seda sugugi mitte hingelise headuse pärast, vaid sellepärast, et nad olid juba harjunud alati ja kõigile alluma, kõike kartma, Petja aga oli palju parem kui tõeline idioodist ülem, kes võib su saata vanglasse mädanema ja maha lasta. Petja mängib koos kaaskodanikega sellist elu, mis talle meeldib, ainult püstol on tal puust.

Petjat ümbritsevad samasugused mõistuse kaotanud. Kohutavad lapsed kasvasid üles Stalini ajal – sellised, kes aitavad kinni püüda laagrist põgenenud zek'i, ehkki Venemaal on alati olnud kombeks haletseda sunnitöölisi! Petja aga rõõmustab, et vang kinni püüti, ja hüüab õnnelikult: «Nüüd püüame ka teise kinni!»

Miks nõdrameelsed surevad?

Läkski Petja siis vangi taga ajama ning lasti eksikombel maha. Tegelikult ei olnud ta ju mingi nõdrameelne, kelle eest rahvas seisaks, vaid lihtsalt tahtejõuetu mõrtsukate abiline. Nagu lapsed. Nagu kaunitarist arst, kes on õnnelikult ja edukalt abielus mehega, kes tappis tema eelmise abikaasa. Nagu Petja ema, kes Stalini surmast kuuldes puhkeb metsikult nutma, et siis peaaegu kohe magusasse unne suikuda. Kõik nad sarnanevad laagriülemaga, keda haaras õud, kui ta kuulis, et «tapja-arstid» lasti kohe pärast Stalini surma vabadusse...

Nii on täiesti mõistetav, et hea ja halb aeti segi, seda ei pandud tähelegi. Ometi pole tegemist kuigi keerulise filmiga, see on õieti lihtne nagu ükskordüks.

Me elame ajal, mil omavahel ei konkureeri mitte kunstiteosed, vaid nende reklaam. See on aga juba ammu otsekui vari Anderseni muinasjutus end reklaamitavast lahti rebinud. Niisiis on meil tegemist varjudega ning nende edasiandjate ja vastuvõtjatega, mitte aga loojatega.

Praegu on näiteks täies hoos erakondade valimiskampaaniad. Kogu linn on täis igasuguste inimeste plakateid. Hoogsad loosungid jagavad aina tõotusi ja lubadusi. Milline on aga seos, kui seda üldse on, lubaduste ja loosungite ning selle vahel, mis hiljem tegelikult juhtub?

Vahest tahavadki kõik valituks saada ainult selle nimel, et vankumatult inimestele kasu tuua? Või hoolivad kõik hoopis omakasust ja oma kohast päikese all? Või tahavad ühed head, aga teised halba? Ühed mõistavad neile osaks langenud ülesandeid, aga teised mitte? Ühed on targad, aga teised rumalad?

Sellest pole võimalik aru saada. Ükski reklaam pole teisest halvem. Või nagu kirjutavad ikka ja jälle teatrite reklaamijad: «Kiirustage! Kohtade arv on piiratud!» Nagu oleks maailmas üldse mõni idioot, kes usuks, et kohtade arv on piiramatu! Mõni, kes usuks, et teatrisaal on lõpmatu nagu aatom ja universum!