Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2177295t1hda78.jpg)
Ma ei tahaks nõustuda nendega, kes räägivad, et vandaalide lammutustöö lõpetas integratsiooni või näitas, et seda polegi Eestis olemas. Ehk oleks täpsem määratlus, et ühiskonda viimasel nädalal tabanud okk näitas kujukalt seisu kui palju me oleme summa summarum ses osas edasi jõudnud. Või kui vähe.
Tegelikult pole integratsioon rahvast kaugel olnud. Isegi eestikeelne sõna on olemas viis aastat tagasi Ain Kaalepi pakutud «lõimima» on päris kenasti kasutusel, ajakirjanduses vähemalt.
Või võtame jalgpalli. Milleks panustada rahvusmeeskondadesse, kui need ei suuda midagi meeliülendavat pakkuda? Nii küsis eilses Tartu Postimehes ja PM Onlineis ilmunud kolumnis Priit Pullerits.
Hea kolleeg pidas silmas eeskätt sportlikku külge, kuid kõigile neile inimestele, kes on iseseisvusaja algusest olnud Eesti jalgpalli arengu juures olgu mängijate, treenerite, klubiomanike, fännide, jalgpalliajakirjanike või muidu kiibitsejatena , tähendab jalgpall kaugelt enamat kui lihtsalt rohelisel murul palliveeretamist. Kusjuures ei ole tähtsust, kas ees on mäng Venemaaga või Andorraga, Priitu parafraseerides, meelte ülendamist leidub igas maavõistluse päeva hetkes.
Muide, Eesti jalgpallis on rahvustevaheline vastandumine läbikäidud etapp. Tõrjumaks väidet, et ega eestlased oskagi ju vutti mängida, mindi esiti teise äärmusse koondise uks oli venelaste ees kui mitte lukus, siis vähemalt koomale tõmmatud. Küllap oli see tingitud okupatsiooniahelate murdumise emotsioonist, ent see suhtumine lihtsalt pidi aja jooksul muutuma. Võib-olla arenes Eesti jalgpall isegi kiiremini kui Eesti riik.
Me ei kujutaks ju koondist ette Andrei Stepanovi, Sergei Terehhovi või Aleksandr Dmitrijevita. «Nemad» on «meie»! Tulgu või kümme kurba kaotust või igavat viiki, fännide silme ees püsib pilt, kuidas Terehhov palli väravavõrku saadab. Jah, just selles mälestusväärses viigimängus Venemaa vastu.
Jalgpalli rahvuskoondises jooksevad väljakule kaasmaalased, needsamad, keda president silmas peab. Siin oleme ühtsed. Olulisim on see, mida mees väljakul korda saadab, mitte Eesti passi kirjutatud rahvus. Seda on taotlenud ja taotleb edaspidigi enamik fännidest ja jalgpalliajakirjanikest.
Olen veendunud, et ka enne järgmist kohtumist arutatakse netis ja pubides, kas väravasuul peaks seisma Mart Poom või Artur Kotenko. Pronksiöö ei pööra meid tagasi lõimimise pronksiaega.