Nagu mitmed analüütikud juba varem on ennustanud, jätkab augustis
NATO peasekretäri ametisse asunud Anders Fogh Rasmussen Venemaa positiivse hõlmamise strateegiat.
Juhtkiri: mõjusfääride poliitika on lubamatu
19. september 2009, 00:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NATO-Vene nõukogu, kaitsealliansi ja Moskva ametlik koostööorgan loodigi 2002. aastal eesmärgiga, et küsimustes, mis ohustavad nii NATOt kui ka Venemaad – näiteks rahvusvaheline terrorism ja tuumarelvastuv Iraan –, on mõttekas ja kasulik koostööd teha. Oma eilses kõnes kutsus Rasmussen Venemaad üles koostööle raketikaitse teemadel ja tegi ettepaneku otsida võimalusi USA, Vene ja NATO raketitõrjesüsteemide ühendamiseks.
Lisades siia juurde NATO juhtriigi USA otsuse loobuda raketikilbi kavandamisest Ida-Euroopasse, millist sammu Moskva juba tervitada on jõudnud, võiks pealiskaudsel vaatlusel oletada, et positiivne hõlmamine edeneb suisa linnutiivul. Ent nii positiivses võtmes NATO-Vene suhteid tegelikult vaadelda ei saa. Moskva senine käitumine seda lihtsalt ei luba.
Meenutagem mullukevadist NATO tippkohtumist Bukarestis, kust Ukraina ja Gruusia üsna ilmselt liikmesuse tegevuskava saada lootsid, kuid nad Venemaa võimalikke reaktsioone kartes ukse taha jäeti. Tõsi, kohtumise lõppdokumendi järgi jäi see uks avatuks. Seejuures rääkisid paljud, kaasa arvatud mitmed Eesti poliitikud, et tegemist ei ole Venemaa õnnestunud surveavaldusega läänele. Ent just sellisena, võiduna, mis lubab ajada mõjusfääride poliitikat, võttis tippkohtumise tulemust Moskva. Augustis korraldas Venemaa sõjakäigu Gruusia vastu ja talvel kimbutas gaasisõjaga Ukrainat.
Et Moskva geopoliitilised ambitsioonid on tänaseni muutumatuna püsinud, näitab kas või asjaolu, et Venemaa korraldab praegu Balti riikide piiride lähedal mastaapseid sõjalisi õppusi. Ametliku stsenaariumi kohaselt loomulikult õilsatel eesmärkidel terrorismi vastu. Tegelikult on see aga jõudemonstratsioon. Selles kontekstis omandab läinudnädalane intsident, kui NATO hävitajad pidid eskortima Läti piirile liiga lähedale sattunud Vene luurelennukit, isegi sümboolse tähenduse.
Niisiis näitavad kõik märgid, et hoolimata retoorilisest lähenemisest ei tohi NATO Venemaa suhtes valvsust kaotada. Kindlasti tuleb vältida seda, et Moskva saaks igat NATO või USA žesti tõlgendada järjekordse loana oma naabreid piirata.
Mõjusfääride poliitika ajamine on lubamatu. Ja seda peab NATO Venemaale selgelt ja sirgelt mõista andma.