Jaak Aaviksoo: Miks pronkssõdur lahkus Tõnismäelt

Kaitseminister Jaak Aaviksoo Foto: Liis Treimann

Täna hommikul seisis pronkssõdur langetatud päi päikeselisel kaitseväe kalmistul koos sadade teiste sõjameeste hauatähiste ja ausammastega. Peatselt, eeldatavasti juuni teises pooles, maetakse sinna ka Tõnismäelt väljakaevamiste käigus leitud langenute säilmed ning loodetavasti võime olla kindlad, et see kalmistu saab nende esimeseks rahu- ja viimseks puhkepaigaks.

Keeruline on olnud pronkssõduri ja tema pilgu alla maetud sõdurite saatus. Nõukogude võim allutas paljud langenud ka pärast surma oma ideoloogia teenistusse – kalmistu asemel linnaväljakule maetuna pidid nad koos pronkssõduriga kõigile linnakodanikele igapäevaselt sümboliseerima nii võitu Natsi-Saksamaa üle kui ka kinnitama anastatud eesti rahvale Punaarmee vägevust. Vähesed teavad, et Punaarmee Tallinna sisenedes lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp.

Taasiseseisvumise järel kadusid Eesti linnaväljakutelt Leninid ja paljud teised kommunistliku režiimi sümbolid, aga pronkssõdur jäi. Ju oli selles jäämises oma panus ka sellel, et temast õhkus tõelist leina ja monumentaalset ilu, mis suutis matta vallutaja maine. Ajaloolist leppimissoovi pronkssõduriga väljendas ka üheksakümnendate keskel linna ja riigivõimude tehtud katse muuta ta kõigi Teises maailmasõjas langenute mälestusmärgiks, asendades langenute nimed pronkstahvlitel vastava kirjaga.

See ülesanne käis pronkssõdurile üle jõu ja üha enam muutus märgatavaks, et kõrvuti siiraste mälestajate, veteranide ja nende omastega hakkasid pronkssõduri juurde käima need, kellele Nõukogude Liidu lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine meelt mööda polnud.

Leppimise asemel kisti pronkssõdurit uude sõtta. Eesti Vabariigi vastu. Kui paar-kolm aastat tagasi esimest korda rahvusvahelise uudistekünnise ületanud äärmuste vastasseisud pronkssõduri juures jätsid enamikule veel võimaluse rahulepinguks, siis mullune vastasseis pronkssõduri langetatud pilgu all ei jätnud enam taganemisteed.

Aasta otsa otsis pronkssõdur oma uut elupaika ja seaduslikku luba ümber kolida. Seadusega sai riigikogu juba mullu ühele poole, ent poliitiline tahe selle teoks tegemiseks puudus. See tekkis alles koos märtsikuiste riigikogu valimistega.

Valitsus toetas kaitseministri ettepanekut alustada Tõnismäel väljakaevamisi, tegemaks kindlaks sõjahauda maetute isikud ning otsustada väljakaevamiste tulemuste alusel nende ümbermatmine ja neid leinava pronkssõduri teisaldamine. Pronkssõdur ja valitsus ei soovinud uut sõda, vaid rahu. Lootsime, et 26. aprillil alustatud väljakaevamis- ja identifitseerimistööd saavad lõpule pärast 9. maid ja pronkssõdur saab seni telgi varjus mõelda, kuidas väärikalt Tõnismäelt lahkuda.

Kahjuks ei olnud sellel soovil õnne teoks saada. Sõja ja vaenu õhutajad, kes varjasid end pronkssõduri kaitsjate väärika sildi taha ning värbasid odavate lubadustega oma toetajateks kõige erinevamaid inimesi, külvasid Tallinna linna kaost ja vägivalda. Pronkssõdur oli sunnitud seda kõike pealt vaatama ja tundma end selle eest vastutavana. See olukord oli talumatu nii ausale sõjamehele kui ka vabariigi valitsusele.

Kell neli 27. aprilli hommikul otsustas vabariigi valitsus pronkssõduri kiirendatud korras Tõnismäelt ära saata ja viia esimesel võimalusel oma uude elupaika kaitseväe kalmistul. Kell kuus hommikul pärast päikesetõusu lahkus pronksmees Tõnismäelt terve ja tugevana ning jõudis pärast tervisekontrolli ja vajalikku hooldust esmaspäeval kaitseväe kalmistule. Ta seisab seal rahuliku ja väärikana elupuude taustal ning ootab oma langenud võitluskaaslasi ja peatselt kerkivat paekivist kaitsemüüri, millega ta on kuuekümne aasta jooksul harjuda jõudnud. Seisab ja leinab rahus ja austuses.

Meie läheme edasi. Pronkssõdur lahkus Tõnismäelt kaitseväe kalmistule, sest ta ei olnud nõus osalema sõjas Eesti Vabariigi vastu. Tal oli ja on selles otsuses väga palju toetajaid. On eestlasi ja eestivenelasi, on venelasi ja venemaaeestlasi, lätlasi ja soomlasi, juute ja ingerlasi jne.

Kahjuks on ka vaenlasi ja need ei ole loobunud oma soovist kiskuda pronkssõdur uude sõtta. See ei ole võimalik. Eesti Vabariik kaitseb oma otsust pronkssõduri kohta ja kindlustab talle rahu kaitseväe kalmistul.

Võtkem endale järelemõtlemise aega. Nädala pärast,

8. mail möödub 62 aastat teise ilmasõja lõpust. Nii kaua pidid paljud langenud ootama jõudmaks oma viimsesse puhkepaika. Nende hulgas ka pronkssõdur. Mingem siis

8. mail tema juurde ja tänagem teda oma otsuse eest.

Lähen sinna ise kaitseministrina tunnustamaks tema elutööd. Kutsutud on paljude riikide esindajad kaugelt ja lähedalt ning kõik, kellele on armas vabadus ja ajalooline võit totalitaarsete režiimide üle.