Kaarel Kaas: sõnad ja teras

Kaarel Kaas Foto: Pm

Venemaa viib praegu otse Balti riikide külje all läbi mastaapseid sõjalisi õppusi Zapad-2009 ja Ladoga-2009. Kuigi Moskva kinnitab, et tegemist on terrorismivastase võitlusega, lasevad kasutatav väekontingent ja prioriteetsus seda pidada hoopis NATO-vastaseks jõudemonstratsiooniks, leiab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kaarel Kaas.

Möödunud teisipäeval, 8. septembril ilmus Vene valitsuse ametlikus häälekandjas Rossiiskaja Gazeta arvamusartikkel Vene välisministri Sergei Lavrovi sulest. Moskva esidiplomaat avaldas oma kirjutises lootust, et NATO-Vene suhetes pääseb maksvusele «terve mõistus» ning et «lõpuks saavad kõik NATOs aru, et konstruktiivsete suhete omamine Venemaaga on alliansi enese huvides». Venemaa teeb alliansiga koostööd Afganistani probleemistiku lahendamisel, Vene-­NATO nõukogu tegevus on «vaatamata raskustele» täies mahus uuesti alanud – nõnda loetles Lavrov edusamme alliansi ja Moskva suhete taastamisel.

Õige pea pärast ametisseasumist tänavu augustis teatas

NATO uus peasekretär Anders Fogh Rasmussen, et näeb Gruusia sõjast räsitud Vene-NATO suhetes «positiivseid signaale». Meil on ühised julgeolekuohud ning NATO ja Venemaa peaksid tegema koostööd sellistes valdkondades nagu terrorism, tuumarelvade leviku peatamine ja piraatlus.

Tõenäoliselt tuleb uuelt peasekretärilt Venemaad positiivselt hõlmavaid avaldusi veelgi.

Lisagem siia juurde USA verivärske väidetav loobumine raketikilbi elementide paigutamisest Poola ja Tšehhi territooriumile, president Barack Obama administratsiooni üldine reset-poliitika suhetes Venemaaga ja läbirääkimised strateegilise tuumarelvastuse vähendamisele sihitud START II leppe üle ning tulemuseks on pilt üldisest diplomaatilisest soojenemisest Vene-Lääne suhetes.

See pilt on paljuski täiesti korrektne. Diplomaatilises plaanis on Vene-suhted kindlasti märkimisväärselt kosunud võrreldes Gruusia sõjale eelnenud ja järgnenud perioodiga või aastatega enne mullust augustit, mida ilmestasid Aleksander Litvinenko mõrvamine Londonis, Vladimir Putini Müncheni kõne (ja sellele alates 2004. aastast eelnenud pidev lääne sarjamine Putini sõnavõttudes) ning lubadused sihtida Vene raketid taas Euroopa linnadele.

Kuid diplomaatia – olemuselt paljuski sõna-, retoorika- ja dokumentatsioonipõhine nähtus – on vaid üks mitmetest tahkudest, mille kaudu avavad ennast riikide enesekäsitlus, enesepositsioneering, huvid ja maailmapilt. Kaasa arvatud see, keda peetakse sõbraks ja vaenlaseks, liitlaseks või ohuallikaks. See tahk pole halvem ega parem, olulisem ega vähetähtsam teistest omasugustest. See on üks mitmetest tunnetusvahenditest, millele tuginedes konstrueeritakse poliitilist tegelikkust.

Veel üheks selliseks tahuks on sõjaline planeerimine ning selle tulemusena sündiv relvajõudude struktuur ja selle ülesehituse eripärad. Ja last, but not least – konkreetsed sõjalised stsenaariumid, mida õppustel läbi mängitakse. Relvajõudude ülesehitamine ja varustamine on suuremahuline ja pikaajaline investeering, reaalselt õppustel läbimängitavad stsenaariumid peegeldavad riikide ohuanalüüse, viimased aga omakorda välis- ja julgeolekupoliitilist mõtlemist. See on protsess, mille käigus kujundlikult väljendudes sõna saab teraseks.

Ning siinkohal ongi paslik põgusalt naasta Lavrovi möödunudteisipäevase artikli juurde – meeles pidades kõnekäändu «käi minu sõnade, mitte minu tegude järgi». Või kui olla päris korrektne, siis selle avaldamise kuupäeva juurde.

Kas kokkusattumusena või mitte, kuid täpselt samal päeval algasid ametlikult Valgevene ja Venemaa relvajõudude ühisõppused Zapad-2009. Õppused toimuvad Valgevene Leedu ja Poolaga piirnevatel aladel ning Kali­ningradi oblastis (Vene sõjalist konteksti silmas pidades on Kaliningradi puhul tegemist erikaitsepiirkonnaga). Samal ajal olid juba täit hoogu sisse saamas kogu Venemaa Leningradi sõjaväepiirkonda hõlmavad õppused Ladoga-2009 – viimased startisid 10. augustil ning lõppevad Zapad-2009ga peaaegu samal päeval septembri lõpus.

Ametlikult on tegemist kahe eraldi ettevõtmisega, kuigi Vene kindralstaap käsitleb neid osana terviklikust operatiiv-strateegiliste õppuste sarjast Sügis-2009. Silmas pidades sõjalise planeerimise tegelikkust, on Zapadit ja Ladogat mõistlik käsitada Vene relvajõudude ühtse, viimase 20 aasta suurima mastaabiga õppusena. Miks, selgub tagapool, vaadeldes õppuste tõenäolisi stsenaariume ja heites pilgu lisatud kaardile.

Nende ametlik n-ö kaheks löömine on tingitud paljuski poliitilis-sõjalisest mimikrist. Esiteks oleks välismaailmal raske mööda vaadata mastaapsest, piki Balti riikide piire kuni Skandinaaviani ning Vene Põhja laevastiku baasideni Arhangelskis küündiva «rindejoonega» sõjalisest väljaõppeüritusest.

Teiseks on OSCE alusdokumentidega paika pandud õppustel osaleva isikkoosseisu piirmäär, mille ületamise korral on teistel liikmesriikidel – eelkõige vahetutel naabritel – õigus läkitada õppusi jälgima oma vaatlejaid. Selleks piirmääraks on 13 000 õppusel osalevat sõjaväelast. Zapadil osalevate Valgevene ja Vene sõjaväelaste arv on Moskva ametlike allikate teatel napilt alla 13 000 mehe (ligikaudu 8000 sõjaväelast Valgevene ning 5000 sõjaväelast Vene poolelt), Ladogal osalevat ligikaudu 7000 sõjaväelast. OSCE raames liikmesriikide võetud kohustused on küll poliitilised ega ole seega õiguslikult siduvad, kuid välisvaatlejate kohalviibimisest otsene keeldumine põhjustaks üsna kindlasti keskmist mõõtu diplomaatilise skandaali ning tekitaks rahvusvahelisel tasandil hulga Moskvale suunatud ebamugavaid küsimusi.

Nii Zapadi kui Ladoga puhul maksab tähelepanu pöörata eelkõige järgmistele seikadele: õppuste stsenaarium, mastaabid ning osalevate üksuste iseloom, õppuste poliitilis-sõjaline profiil. Terviktähenduse loomisel on need kõik võrdselt olulised ning täiendavad üksteist, kuid alustagem profiilist.

Zapadi läbiviimist juhib Vene kindralstaabi ülem armeekindral Nikolai Makarov isiklikult. Õppustel osalevat Balti mere laevastikku käis Kaliningradis inspekteerimas Vene mereväe ülem admiral Vladimir Võssotski. Ladoga juhiks on Vene maavägede ülem Vladimir Boldõrev. See on kõrgeim võimalik sõjaline juhtimistasand ning näitab ilmekalt ettevõtmisele omistatud prioriteetsust.

Zapadi lõpufaasi peaksid praeguste kavade kohaselt ühiselt jälgima Venemaa president Dmitri Medvedev ning Valgevene president Aleksandr Lukašenka.

Mastaabid. Ka ametlikul tasandil teatatud arvud – vastavalt 13 000 ja 7000 meest – on suurimad omasugused pärast Nõukogude Liidu lagunemist. OSCE liikmesriikides pole pea kunagi toimunud 13 000-pealist limiiti ületavaid sõjalisi õppusi. Tegelikud arvud on ilmselt veel suuremad. Kindralstaabi ülem Makarov on ainuüksi Zapadi kontekstis rääkinud kahe armee täiskoosseisus Valgevene territooriumile viimisest. Avaldus, mille peale üks Vene militaarkommentaator poolnaljatledes nentis, et midagi sellist pole toimunud alates II maailmasõja lõpust.

Jättes naljatlused kõrvale ja vaadates reaalseid osalevaid üksusi, on kahtlused arvude paikapidavuses õigustatud. Zapadil osaleb näiteks neljast Vene õhudessantdiviisist ja ühest brigaadist kaks diviisi – Tuulas baseeruv 106. õhudessantdiviis ning Ivanovos baseeruv 98. õhudessantdiviis. Mõlemad on esindatud ühe polguga kahest igasse diviisi kuuluvast polgust. Juba ainuüksi see annab Vene poolelt kokku ligikaudu 3000-mehelise väehulga.

Kaliningradi oblastis toimuvateks meredessantoperatsioonideks on lisaks Balti mere laevastiku merejalaväelastele kohale toodud kolm suurt dessantlaeva merejalaväelastega Musta mere laevastikust ning kaks suurt dessantlaeva Põhja laevastiku merejalaväelastega. Koos Balti laevastiku merejalaväelastega annab see kokku veel ligi 800–1000 meest.

Lisage siia veel Vene poole tankiüksused, osalevate Balti laevastiku aluste meeskonnad, õhuväelased ja raudteeväelased, staabitöötajad jne. Ametlikud arvud muutuvad üsna kiiresti väheusutavaks. Kahe teise laevastiku merejalaväelaste ja aluste koondamine Kaliningradi on muide juba iseenesest kõnekas ja pretsedenditu fakt.

Zapad tugineb peamiselt Moskva sõjaväeringkonna vägedele, kuid kaasatud on ka Volga-Uurali sõjaväeringkonna väed. Ladoga on peaasjalikult Leningradi sõjaväeringkonna õppus, kuid osalevad ka Siberi sõjaväeringkonna väed. Venemaal on sõjaväeringkondi kuus, lisaks Kaliningradi erikaitsepiirkond. Nendest suurõppustest jäävad puutumata vaid kaks sõjaväeringkonda. Need on suurimad ja olulisimad õppused, mis Venemaa pärast 1991. aastat eales korraldanud.

Kokkuvõtvalt: kui kõrvale jätta Tšetšeenia-Inguššia ja Gruusia «küsimusega» hõivatud Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond, siis on Venemaa Zapadi ja Ladoga läbiviimiseks operatsioonipiirkonda koondanud peaaegu kogu oma Euroopa osas leiduva sõjalise potentsiaali.

Kõnekad on mõningad detailid õppustel osalevatest üksustest ja harjutatavatest lahingtegevuse elementidest.

Nii viiakse õppuste ajaks Valgevenesse kaugmaa õhutõrje raketikompleksid S-400 Triumf. See on Vene uusim ning üks maailma võimsamaid ja moodsamaid õhutõrjesüsteeme, mille rakettide tõrjeulatus küünib väidetavalt 400 kilo­meetrini.

Seda on enam kui kaks korda rohkem USA analoogsete, Patriot PAC-3 süsteemi õhutõrjerakettide laskeulatusest. S-400 raketikomplekse on Venemaal vaid käputäis ning need on paigutatud Moskva ümber, tagamaks pealinnale kaitset muu hulgas ka ballistiliste rakettide rünnaku eest.

Nende nihutamine Valgevenesse loob Leedu kohale õhutõrjerelvade tule «vihmavarju», mis oleks tõsiseks heidutuseks ükskõik millistele lahingulennukitele. Veelgi olulisem on aga žest ise – S-400 on venelastele tänu oma rollile Moskva kaitsel strateegilise tähtsusega relvasüsteem.

Vene kaitseministeeriumi teatel osaleb Zapadil ka ligikaudu 40 lahingulennukit ja kopterit – alates transpordikopteritest Mi-8 kuni strateegiliste pommitajateni Tu-160 ja Tu-95. Viimaste näol on praegusel ajal tegemist peamiselt relvaplatvormidega.

Nende rolliks on tõsta taevasse stardipositsioonidele lennukite relvašahtidesse ja/või tiibade alla kinnitatud tiibraketid. Viimaste laskeulatus on omakorda mitu tuhat kilomeetrit ning tavalõhkepeadega varustatult on need mõeldud vastase strateegiliste juhtimispunktide, lennuväljade, sadamate, vägede koondumiskohtade jms ründamiseks. See on mõjus sõjaline ähvardus ükskõik millistele tavavägedele, mis peaksid Leedu ja tervikuna Baltikumi suunas liikuma.

Vene lennuvägi treenib Zapadi raames ka maandumist-startimist varulennuväljadena kasutatavatelt maanteelõikudelt. See on praktika, mida Nõukogude ja Vene relvajõududes rakendatakse täiemõõdulise konventsionaalse sõja käigus.

Ametliku stsenaariumi kohaselt harjutatakse Zapadi käigus Leedu territooriumilt Valgevenesse ja Kaliningradi oblasti idaosasse tunginud terroristlike grupeeringute likvideerimist. Vene kaitseministeerium ja kindralstaap rõhutavad, et tegemist on puhtalt kaitseotstarbelise iseloomuga õppustega. Ladoga käigus harjutatakse samuti võitlust terroristidega, aga ka tavalist, konventsionaalset lahingutegevust.

Stsenaarium on diplomaatiliselt väljendudes hüpoteetiline. Leedu territooriumil vaevalt et leidub mingeid terroristlikke grupeeringuid. Kui leiduks, siis vaevalt hakkaksid nad Valgevenesse ja Kaliningradi tungima. Ja kui ka tungiksid, siis vaevalt oleks vajalik nende likvideerimiseks strateegiliste pommitajate ning massiivsete väekoondiste kasutamist treenida. Selliste operatsioonidega tegelevad väikesearvulised eriväed. Meenutagem, et ka kogu Nõukogude sõjaline doktriin oli puhtalt «kaitseotstarbeline».

Õppuste mastaapsus, kasutatav relvastus, osalevad üksused ja stsenaarium viitavad ühemõtteliselt täiemõõdulise konventsionaalse operatiiv-strateegilise sõjalise operatsiooni stsenaariumile teise konventsionaalse vastase suhtes. Kaardile vaadates on selge, et piirkonnas ei leidu teisi konventsionaalseid relvajõude peale NATO liikmesriikide omade. Veel on üheselt selge, et NATO ei ole minevikus planeerinud ega planeeri ka tulevikus Venemaa vastu suunatud ennetussõda – mille puhul käivitada «puhtalt kaitselist iseloomu» kandev sõjaline operatsioon.

Väegrupeeringute paiknemine Valgevenes ja Ka­liningradis (viimases harjutatakse läbi ka massiivsed meredessantoperatsioonid) viitab stsenaariumile, mille kohaselt lõigatakse Leedu Mandri-Euroopast ära ning seega suletakse kogu Baltikum n-ö kotti. Viimase kontekstis muutuvad mõistetavaks ka Ladoga raames Leningradi sõjaväeringkonnas toimuvad õppused. Täiemõõdulise konventsionaalse sõja korral moodustavad Skandinaaviaga piirnevad alad Baltikumi vastu suunatud operatsiooni põhjatiiva. Selle «tipus» Arhangelski piirkonnas on NATO võimalikuks reaktsiooniks valmis Põhja laevastik, Venemaa võimsaim ning strateegiliselt olulisim.

On veel üks kõnekas seik. Kaks päeva pärast õppuste Zapad ametlikku algust toimus Vene strateegilistes raketivägedes, peamises tuumaheidutust kandvas väeliigis, mastaapne õppus. Selle käigus harjutati toimimist olukorras, kus Venemaa osaleb nii tavarelvastust kui tuumarelvi hõlmavas sõjategevuses. Iga tavavägede kokkupõrge NATOga kannab endas automaatselt potentsiaali eskaleeruda tuumasõjaks.

Puhtsõjaliselt väärib tähelepanu asjaolu, et veel neli-viis aastat tagasi pidas enamik militaaranalüütikutest selliste mastaapidega ühendväekoondiste – maavägi, merevägi, õhuvägi, dessantväed, siseväed, piirivalveväed – toimumist Venemaal utoopiliseks ja Moskvale üle jõu ja organiseerimisvõime käivaks. Idanaabri sõjaline potentsiaal on küll piiratud ulatuses, kuid sellest hoolimata arenenud ennustatust kiiremini.

Kuidas peaks sellele kõigele reageerima? Vast oleks siinkohal paslik tsiteerida lääne ehk ühe läbinägelikuma Venemaa-tunnetaja, Ameerika diplomaadi Georg F. Kennani sõnu tema 1946. aastal vormistatud Pikast telegrammist: «Olles kurt mõistuse häälele, on [Moskva] väga tundlik jõuloogika suhtes. Sel põhjusel võib ta hõlpsasti taanduda – ja tavaliselt taandubki –, põrkudes tugevale vastupanule. Seega, kui vastase käsutuses on piisavad jõud ning ta on teinud üheselt selgeks oma valmisoleku neid jõude vajadusel kasutada, tuleb tal [reaalselt] harva nõnda toimida.

Kui reageering on adekvaatne, langeb ära vajadus prestiižiga seotud vastasseisudeks.»

Lisagem, et Kennani hinnangul tõlgendati tema mõtteid veidi vääralt. Jõu all pidas USA diplomaatia grand old man silmas samavõrra poliitilist ja diplomaatilist kui sõjalist jõudu.

Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti