Rein Raud: miks on tähtis mäletada?

Rein Raud. Foto: Peeter Langovits.

Tallinna ülikooli rektor Rein Raud leiab, et Avalikust korruptsioonist oleme just­kui vabad, kuid see-eest on korruptsioon muutunud institutsiooniliseks. Probleemi ei lahenda mingi riiklikult rahastatud südametunnistusprogramm ega ametnikele korraldatavad vastutuskoolitused. Kui miski aitab, siis ainult hea mälu.

Seda lugu kirjutama ajendas mind tegelikult lehest loetud uudis, et Venemaa president Medvedev on andnud Venemaa peaministrile Putinile kolm kuud aega, et Venemaal oluliselt vähendada alkoholitarbimist. Ei ole päris selge, kuidas seda teadet mõista. Kui näiteks kolme kuu pärast korraldatakse uuring, kas peaminister on ikka talle pandud ülesande täitnud ja sellest tehtaks ka vastavad järeldused tema jätkamise kohta senises ametis, siis oleks meil põhjust rõõmuga tõdeda, et naaber on pööranud demokraatliku arengu teele. Suurema tõenäosusega järgneb tegelikkuses küll uus ja kõigi seniste kombel tagajärjetuks osutuv mineraalvee-kampaania, karmistatakse seadusi, võib-olla hävitatakse veel mõned unikaalsed viinamarjakultuurid, parimal juhul tõstetakse müügil oleva alkoholi kvaliteeti, aga isegi see ei too endaga kaasa muud kui puskariajamise ja salaviinamüügi laiema leviku.

Võimalik, et selliselt serveeritakse asja avalikkusele vaid Medvedevi profiili tõstmiseks. Võib muidugi olla, et Medvedev tahab end tõepoolest Putinist distantseerida ja on valinud meeleavaldamiseks sellise tee, ehkki tundub vaevu usutav, et mehed tõesti teineteise vastu valimisvõitlusse lähevad. Olgu asi kuidas on, sisetunne ütleb ikkagi, et Medvedevi poolt Putinile antud ülesanne jääb tegelike tulemusteta, kuid Putin oma ametikohalt ei lahku. Sest Venemaa poliitiline kultuur ei ole üles ehitatud vastutuse põhimõttele. Kui võim teeb vigu, siis on see rahva probleem. Ja ometi valib rahvas samasugust võimu kogu aeg tagasi uusi vigu tegema.

Aga seda kõike ära märkides on meil ikkagi põhjust ka siinsamas koduümbruses ringi vaadata ja küsida, kas Eesti poliitiline kultuur on paarikümne iseseisvusaastaga tõesti arenenud nii kaugele, et meil oleks põhjust selle üle piisavat uhkust tunda. Me ei saa ju ometi rahul olla, kui vaid oskame osutada kuskile, kus asjad on halvemini. Ja kuigi need võiksid olla ilmselt palju halvemini ka siin, ei ole need ka mitte hästi.

Mulle näiteks jääb väga ebaselgeks, mida tähendab meie avalikus ruumis sõna «vastutus». Kõigi vabalt elatud aastate jooksul tuleb meelde vaid üksikuid juhuseid, kus mõni poliitik, näiteks minister, on mõne tema haldusalas toimunud skandaali tõttu ametist tagasi astunud, nagu Meelis Atonen seoses probleemidega praamiliikluses või Signe Kivi, kui ilmnes, et kultuurkapitali rahaasjad ei ole korras.

Kusjuures kui Atoneni puhul võib ka oletada, et teistsugusel viisil asju ajades ei oleks ta ehk lasknud probleemil kriitiliseks paisuda, siis Signe Kivi käitumine oli tõesti näide puhtast läänelikust poliitilisest kultuurist: ta võttis ministrina endale vastutuse segaduse eest oma hallatavas sfääris, ehkki ei olnud ise selle tekkimises millegagi osaline. Kahjuks on sarnases olukorras tüüpilisem hoopis teistsugune käitumine. Ma võtan endale täie vastutuse, ütleb asjaline, ja jään just seetõttu oma ametikohale edasi, sest vaid nii on mul võimalik isiklikult hoolt kanda, et sääraseid sigadusi enam ei juhtuks. Ja oma kabinetti ei vabasta ta enne, kui politsei selle uksele koputab. Või siis tähendab «me võtame endale selle ja selle arengu eest vastutuse» maakeeli tõlgitult «andke meile rohkem raha» – sest ega me ju lihtsalt niisama ka vastutada ei saa. Nõnda siis oleme jõudnud olukorda, kus tegelikult ja päriselt vastutavad asjade eest ainult inimesed, kelle südametunnistus ei luba teisiti, aga nemad näivad olevat väljasurev liik.

Või võtame korruptsiooni. Meil oleks sellega justkui asjad paremaks läinud. Tõesti, diplomaadikohvri täie eurodega klassivenna juurde riigihanget võitma üks Eesti firmajuht enam ei lähe, nagu hiljuti Leedus juhtus. Aga ta võib selle asemel hoopis öelda: mul oleks mõnele sinu soovitatud inimesele referendi koht pakkuda, tööl käima ei pea, kuid palk on kopsakas. Või siis lahkub töölt ministeeriumi kõrge ametnik, kes on tegelnud euroraha jagamisega. Nende seas, kelle vahel ta seda raha jagas, leidub kindlasti keegi, kes nõustub tema soovitud palganumbriga, sest lisaks oskusteabele suudab ta soovitud viisil mõtlema suunata ka oma endisi alluvaid. Nii-öelda erapooletute ekspertide tegevusest ma ei räägigi.

Avalikust korruptsioonist oleme nõnda justkui vabad, kuid see-eest on korruptsioon muutunud institutsiooniliseks, kogu süsteem on sellest läbi imbunud ja sealt seda välja juurida on hoopiski raskem, sest juriidiliselt midagi ette heita ei ole kellelegi.

Meie seadused ei luba ametiseisundi ärakasutamiseks pidada isegi raha ohjeldamatut kantimist endisele tööandjale või tema võimalike konkurentide kahjustamist, ehkki seda sätestada ei tohiks olla võimatu. Meid on nii vähe, öeldakse, et igaüks on mingeid niite pidi ikka kuidagi kellegagi seotud, täielikku erapooletust ei ole võimalik garanteerida. Tõsi ta on. Aga püüelda selle poole võiks ikkagi. Vaevalt on mujalgi, öeldakse, asjad sajaprotsendiliselt korras, protseduurid läbipaistvad ja kuritarvitused välistatud. Jälle õigus. Aga paljud Eestis pelga õlakehitusega aktsepteeritavad kombed ei tuleks vanemas Euroopas kuidagi kõne alla ja mõnes asjas võiksime me ju pigem põhja- või lääne- kui lõuna- või idapoolsete naabritega sarnaneda. Kõige kurvem on kogu selle süsteemi juures tegelikult just see, et paljud tublid ja põhimõtteliselt ausad inimesed arvavad, et selline asjakorraldus ongi loomulik ega pea selle kadumist ei võimalikuks ega vajalikuks.

Kas selle olukorra parandamiseks on üldse midagi võimalik ette võtta? See on igatahes kindel, et probleemi ei lahenda mingi riiklikult rahastatud südametunnistusprogramm ega ametnikele korraldatavad vastutuskoolitused. Kui miski aitab, siis ainult hea mälu. Elu infoühiskonnas tähendab ju paraku sedagi, et igasugust infot on äärmiselt palju ning kõik see, mis pole vältimatult vajalik, unustatakse suhteliselt kiiresti. Sellesse kategooriasse satuvad ka valimislubadused ja kõik muu säärane, mille eest keegi endale vastutuse võtab. Aga oleks ju tore, kui muudkui edasi rühkides aeg-ajalt korraks seisataksime ja tagasi vaataksime, meelde tuletaksime, kui palju keegi on lubanud ja mille eest vastutab, et siis küsida, mida peab küsima.