Statistika põhjal võiks väita, et religioon on Eesti ühiskonnas marginaalne nähe, mis läheb korda vaid vähestele – seda näib kinnitavat nii kõigisse Eestis registreeritud kirikutesse ja usulistesse ühendustesse kuuluvate inimeste väike hulk võrreldes kogu Eesti elanikkonnaga kui ka tõsiasi, et erinevate sotsioloogiliste küsitluste andmetel peab religiooni enda jaoks oluliseks vaid mõnikümmend protsenti küsitletutest.
Samas on olnud minu kogemus õppejõuna ja vaimulikuna, et religioon huvitab ka paljusid inimesi, kes ennast ühegi usundi järgijateks ei pea, ja see huvi ei ole alati sugugi puhtintellektuaalne, vaid sageli vägagi isiklik.
Kui me vaatame ka religioonide olukorda maailma mastaapides, siis võib öelda, et mitte miski ei kinnita James George Frazeri (1854–1941) ennustust, et usundid surevad välja ja loovutavad oma koha teadusele. Sellele kõnelevad vastu vanade usundite visa edasielamine maailmas, mis on sootuks erinev maailmast, milles need usundid tekksid, uute usundite sünd, kristluse jõuline levik väljaspool Euroopat ning islami renessanss, mille mõju ulatub ka Euroopasse.
Mida võib sellest järeldada? Ilmselt seda, et inimkond (resp inimene) vajab religiooni. Ja seda hoolimata fanatismist, fundamentalismist, usuliselt motiveeritud sallimatusest ja vägivallast ning kõigist teistest religiooni varjukülgedest. Võib vaid küsida, mis siis ikkagi on religioonis nii lummavat ja atraktiivset miljonite ja miljardite inimeste jaoks terves maailmas.
Vastus sellele küsimusele sõltub ilmselt sellest, kes on küsija. Kristlik teoloog vastaks sellele küsimusele, et kuna inimene on Jumala poolt loodud, siis on temas olemas ka loomupärane tung igaviku ja lõpmatuse järele, mis leiab endale rahulduse religioonis. Aga teoloogia on keel, mis kõnetab vaid neid, kes tunnistavad teoloogia põhieeldust, usku Jumalasse.
Küsimusele, milleks on vaja religiooni, püüab vastata ka religiooniteadus, mis ei eelda usku Jumalasse, kuid ka ei halvusta seda ega ka teisi religioosseid uskumusi, sest üks religiooniteaduse eesmärke on mõista religiooni kui inimkonna ajaloos suurt rolli mänginud ja veel praegugi paljude inimeste elu mõjutavat vaimset fenomeni.
Olen kogenud, et paraku on Eesti ühiskonnas sageli raske rääkida religioonist ka mitteteoloogilises võtmes, sest mitte ühegi teise kultuurinähtuse suhtes ei valitse nii palju hirme, eelarvamusi ja negatiivseid stereotüüpe kui religiooni suhtes. Ja see ei käi mitte ainult ristiusu, vaid ka juutluse, islami ja kõigi teistegi usundite kohta. Vägisi jääb mulje, et religioon on nähtus, mida paljud inimesed lihtsalt ei suuda ja võib-olla isegi ei ürita mõista. Selle mittemõistmise põhjused vajaksid ilmselt eraldi põhjalikumat analüüsi, milleks käesolevas essees puudub koht.
Ka religiooniteadus ei anna ühest seletust selle kohta, miks on religioon paljude inimeste jaoks oluline. Võimalikke seletusi on mitmeid, nagu on palju ka teooriaid usundi tekkimise ja olemuse kohta, aga kindlasti ei seleta religiooniteadlased usundi mõju inimestele ühe või teise usundi järgijate madala haridustasemega ega vaatle religiooni nähtusena, mis kuulub kurioosumite või koguni psühhopatoloogia valdkonda. Pigem vaatleb religiooniteadus usundit kui kultuurifenomeni. Sellisena mõistetud religioon on märgisüsteem (nagu teadus või kunstki), mille abil inimene tõlgendab ja mõtestab maailma ja oma elu.
Religiooniteadus vaatleb iga usundit kui iseseisvat märgisüsteemi, mida võiks võrrelda mõne keelega. Keeled võivad olla ükskõik kui erinevad, ent ometi on neis kõigis ühed ja samad struktuurielemendid (näiteks igas keeles on grammatika ja sõnavara). Kuigi religiooniteadlased on juba ammu endale teadvustanud, et ühe usundi terminoloogiat ei saa kasutada teiste religioonide kirjeldamisel (ei saa rääkida näiteks budistlikust patu mõistest või islami kirikust), eristatakse religiooniteaduses ikkagi n-ö usundi komponente, mis on ühel või teisel kujul olemas kõigis religioonides.
Neid võib käsitleda ka religiooni erinevate aspektidena. Nii eristatakse kõigis usundites näiteks tunnetuslikku ehk kognitiivset aspekti (mis hõlmab erinevaid arusaamu elust ja surmast, inimesest ja tema kohast maailmas, inimese elu eesmärkidest ning kõrgeimast reaalsusest, mida monoteistlikes usundites nimetatakse Jumalaks), afektiivset ehk emotsionaalset aspekti (mis väljendub erinevates religioossetes tunnetes ja elamustes), tegevuslikku ehk konatiivset aspekti (mille alla paigutatakse regulaarselt korratavad toimingud, mida tavaliselt tähistatakse üldnimetusega «kultus»), eetilist aspekti (mis hõlmab eetilise toimimise printsiipe ja käitumisnorme) ning sotsiaalset aspekti (mis avaldub religiooni toimes inimesi sotsiaalselt integreerida).
Nii nagu keeles moodustavad grammatika ja sõnavara orgaanilise terviku, on nimetatud aspektid lahutamatult seotud ka kõigis usundites, nii et neid saab eristada vaid teoreetiliselt.
Kui nüüd küsida, milleks on vaja religiooni, siis religiooniteaduse keeles saab sellele küsimusele vastata ilmselt kõige paremini, lähtudes just nimetatud religiooni komponentidest. Võib öelda, et religioon on oluline, kuna ta tegeleb küsimustega, mida võiks nimetada inimeksistentsi põhiküsimusteks. Sellised küsimused on näiteks küsimus inimese olemusest ja tema kohast universumist, küsimus surma ja kannatuste olemusest või küsimus, mis on inimeksistentsi viimne siht.
Tõsi, nende religiooni tunnetusliku komponendi moodustavate küsimustega tegeleb ka filosoofia, kuid religiooni eripära seisneb selles, et ta ei tegele nimetatud küsimustega vaid teoreetiliselt, vaid pakub ka praktilisi lahendusi, kuidas nende küsimustega toime tulla – näiteks kuidas saada hakkama teadmisega oma surelikkusest või teadmisega, et elu on kannatus. Nende probleemidega toimetulekuks pakuvad usundid hulka vaid neile eriomaseid vahendeid, nagu seda on palve ja meditatsioon või osasaamine rituualidest.
Käitumisprintsiibid ja -reeglid püüavad pakkuda tuge praktiliseks toimimiseks, kuid religioonides ei ole need kunagi eesmärk omaette, vaid vahend, mis peab aitama religioonide järgijatel saavutada sihte, mille üks või teine usund on endale seadnud – olgu selleks eesmärgiks siis harmoonia ümbritseva keskkonnaga või jõududega, millest usutakse, et need mõjutavad inimese käekäiku, ühendus transtsendentse reaalsusega või vabanemine millestki, mis inimest seob ja kammitseb.
Religiooni sügavaim väärtus seisnebki ilmselt selles, et ta ei haara vaid ühte lõiku maailmast ja inimesest, vaid kogu olemistervikut ja et ta näitab sihte ja eesmärke, mis ulatuvad teisele poole inimese «mina» ja tema argitõeluse piire. Selle kaudu pakub religioon inimesele võimalust saada osa tervikust, mis jääks talle muidu haaramatuks, ning ületada oma argist «mina» ja selle piiratust.
Jaan Lahe on kirikuõpetaja, teoloog ja religiooniloolane. Essee on pühendatud äsjalahkunud teoloogi Pille Valgu mälestusele