Sõltumata sellest, kes võimul on, aetakse Tallinnas edasi hansalinna asja. Kui linnapea Edgar Savisaarele tuleb vääriline vahetus, on see igati tore, sest vääriline vahetus, uued andekad ärimehed, linnapead, sportlased rõõmustavad rahva südant.
Paavo Kangur: tänaste valikute homsed viljad
/nginx/o/2017/11/29/7362127t1ha682.jpg)
18. september 2009, 13:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erki Nool ei suuda ju kümme korda järjest olümpiamänge võita, ikka on vaja vaheldust. Kui Savisaar jääb, elab vana hansalinn sellegi üle. Eks linn on igasuguseid raehärrasid näinud.
Meenutagem kodumaa ajalugu:
17.04.1995 – ametisse asus Tiit Vähi valitsus, kuhu kuulus siseministrina ka Edgar Savisaar.
12.06.1995 – Eesti, Läti ja Leedu sõlmisid Luxembourgis ELiga assotsiatsioonilepingud.
5.11.1996 – välisminister Siim Kallas ja Venemaa välisminister Jevgeni Primakov kiitsid põhimõtteliselt heaks Eesti-Vene piirilepingu teksti.
17.03.1997 – ametisse asus Mart Siimanni vähemusvalitsus.
1.01.1998 – Eesti avas Brüsselis
NATO alalise esinduse.
1.02.1998 – jõustus Eesti ja ELi assotsiatsioonileping.
10.04.2003 – ametisse astus Juhan Partsi valitsus.
29.03.2004 – Eestist sai NATOsse.
1.05.2004 – Eesti sai koos Küprose, Leedu, Läti, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungariga Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks.
Seega, sõltumata sellest, kes on võimul, on riigiasja ajamisel jätkunud järjepidevus. Teisalt on huvitav teada saada, kas pronksöö toob Savisaarele hääli juurde või on see kirgede öö unustatud. Või tegutsevad juba masu, pupu ja täpe, kes hoiavad rahva meeli pinevil.
Osalesin Eesti parimatele ettevõtetele auhindade jagamise lõppfaasis arhailises dialoogis kuulaja rollis:
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhatuse esimees Ülari Alamets ütles: «Peame tähelepanu pöörama semantikale. Mida meie kasutatav märgisüsteem peegeldab.»
EKA rektor Signe Kivi: «Ma olen tahtnud juba ammu kolleeg Jaak Aaviksooga rääkida vabadusemonumendi vormist, aga ei ole julgenud.»
Ärimees Rein Kilk: «Joome ennast parem täis.»
See on väga tüüpiline dialoog kõigil aegadel. Sama vestlus võis kõlada 30 aastat tagasi järgmiselt:
Tegelane A: «Asjad on jamad, on vaja rohkem mõelda.»
Tegelane B: «Ei saa mõelda, sest valvurid R ja V võivad tõlgendada seda rahvavaenuliku ilminguna.»
Tegelane C: «Joome ennast täis.»
Võtame kas või selle vabadusemonumendi ja miks lambid ei taha seal sees põleda. Äkki risti formaat ei meeldi jumalale. Kui jumal on rahvuselt juut, siis talle kindlasti ei meeldi 30ndate militarismi formaat. Kui jumal ei ole rahvuselt juut, kas tal siis on üldse rahvust või mida ta mõtleb.
Kui jumal tegi neitsi Maarjale lapse, siis viimane oli teatavasti juut – Jeesus. Vähemalt ma olen nii aru saanud. Jumalal võib olla nõrkus semantika ja märkide vastu ning seetõttu on klaaspaneelide ja valgustusega alatasa probleeme.
Tartu Ülikoolis töötas õppejõud Juri Lotman, kellel oli ka nõrkus semantika vastu. Samas füüsikut, endist TÜ rektorit Jaak Aaviksood jätavad lüürikute mõttelõngad külmaks.
Kuid milles asi? Kas Aaviksool on vaja tõestada, et tema on rohkem eestlane kui mõni teine.
Või jäi siiski monumendi püstitamist juhtinud Aivar Reivikul, kes muidu mõistlik mees, aega väheseks, et valguslahendus läbi mängida.
Miks mitte teha muutuva kujuga vabadusemonumenti. Kui on valgusmäng, miks ei võiks olla vormimäng. Hulk tööd on ära tehtud, põnev asi valmis saadud, aga nüansid jäävad. Kuid kellele peaks kuuluma aplaus? Linnapeale, kaitseministrile, betoonimeistritele? Kuidas see mõjutab valimisi? Kes kogub plusspunktid?
Poliittehnoloogide skeemid häälte kogumiseks hakkavad tööle ja pärast saavad poliittargad targutada. Kuid ikkagi jääb Ülari Alametsa tõstatud probleem: kuidas kontrollida ja juhtida semantilisi riske ning anda edasi täpset turunduslikku sõnumit. Firmadel ja kodanikel on maised probleemid. Talv tuleb, arved tahavad maksmist. Ministeeriumidel on eelarveprobleemid ja lõikamise vaidlused jälle ees.
Suvel tabas mind vanaonu matustel mõte, kas meil on õigus kiskuda tänasesse valimisvõitlusse vanaemade ja vanaisade muresid, hirme, saatust. Kas meil on õigus esivanemate töö ja kannatused, rõõmud ja mured vahetada valimisedu peenrahaks, tõmmates mineviku tonte nähtavale, kratsides lahti haavad ja raputades sinna rohkelt soola? See on eetika küsimus.
Kas kõik vahendid on eduks head või miski on ka püha? Ma ei ole kindel, kas mineviku varjudega peaks kauplema. Annaks neile nüüd lõpuks rahu. Väga naiivne on esivanemate valikuid tänases võtmes hinnata. Me ei tea ju tagantjärele pooli asju.