Anne Applebaum: tsensuuri üleilmastumine

Anne Applebaum Foto: Pm

USA ajakirjanik Anne Applebaum kirjutab, et muudatus, mis võetakse ette vabadust piirava rühma või valitsuse soovide rahuldamisks, muudab selle rühma või valitsuse tugevamaks.

Tänapäeval kipuvad ahnus ja hirm pahatihti üle trumpama ettevõtete austuse sõnavabaduse vastu.

Esimene näide. Sel kuul ilmub Yale’i ülikooli kirjastuselt uus raamat «The Cartoons That Shook the World» («Karikatuurid, mis vapustasid maailma»), mida tasub hoolikalt uurida. See kujutab endast teaduslikku ülevaadet skandaalist, mis puhkes 2005. aastal, kui üks Taani ajaleht avaldas 12 prohvet Muhamedi kujutavat karikatuuri.

Nende autor Jytte Klausen muide väidab, et skandaali puhusid üles Taani imaamid, kes näitasid usklikele lisaks tegelikele piltidele, mis polnud iseenesest solvava iseloomuga, ka muid, Muhamedi seksuaalselt mõnitavaid pilte. Ta on konsulteerinud mitme muslimi õpetlasega, kes on temaga nõus. Aga ometi ei leia sealt raamatust karikatuure endid.

Teine näide. Hankige endale septembrikuise ajakirja GQ USA väljaanne. Selle sügavustest võib otsimise peale avastada Scott Andersoni artikli «Vladimir Putin’s Dark Rise to Power» («Vladimir Putini sünge tõus võimule»). Ulatuslikule materjalile tuginev artikkel väidab, et Venemaa julgeolekuteenistused olid mängus mitme pommiplahvatuse korraldamisel 2000. aastal Moskvas – nendesamade plahvatuste korraldamisel, milles toona süüdistati tšetšeeni terroriste.

Lugege seda hoolikalt, sest GQ venekeelsest väljaandest seda ei leia. Selle loo kirjutamise ajal ei olnud artiklit ka GQ veebileheküljel: meediaettevõte Condé Nast, millele GQ kuulub, andis kõigile oma ajakirjadele ja esindustele kogu maailmas korralduse vältida selle artikli mis tahes kujul mainimist või reklaamimist.

Kolmas näide. Kui te peaksite olema kodus hiina keeles, kirjutage otsingumootorisse Google.cn sõna «Tiananmen». Ma ei oska küll hiina keelt, aga täiesti usaldusväärsetest allikatest on mulle kinnitatud, et otsingutulemusi on vähe ning need ei sisalda kuigi palju kasulikku teavet, rääkimata sellest, et kajastaksid Taiwani või Tiibeti või demokraatia probleeme. See ei ole juhus: 2006. aastal nõustus Google Hiinas mõningase tsensuuriga, et üldse saada võimalust seal tegutseda.

Need kolm näidet ei ole ühesugused. Yale’i kirjastus ei trükkinud karikatuure hirmu tõttu, et ülikoolilinnakut tabab kättemaksulaine. Condé Nast keeldus artiklit Venemaa salateenistustest reklaamimast hirmu pärast kaotada Venemaa reklaamitulusid. Google ei lase Hiina kasutajatel saada midagi teada Tiananmeni ja teiste tabuteemade kohta, sest soovib konkureerida hiiglaslikul Hiina turul kohalike otsingumootoritega.

Kõik kolm ettevõtet tunnevad süümepiinu erineval määral: Condé Nast ei tunne üldse, Yale’i kirjastus tunneb väga ning Google’i puhul on asi veidi segane (Google’i asutaja Sergei Brin väitis algul, et nii saab ettevõte vähemalt pakkuda hiinlastele rohkem, kuigi mitte kogu teavet).

Siiski viivad need kolm näidet ühele järeldusele: eri viisil suudavad Venemaa ja Hiina valitsus ning nimetud islamiterroristid sisuliselt juhtida Ameerika ettevõtete tegevust. Veel kümmekond aastat tagasi olnuks see mõeldamatu. Maailmas, mis tundub olevat varasemast palju ohtlikum ja vähem tulu tõotav, kipub ahnus või hirm olema tugevam tegutsemisajend kui ettevõtete austus sõnavabaduse vastu.

Ometi ei muuda me survele järele andes maailma paremaks ei endale ega kellelegi teisele. Google’i 2006. aasta järeleandmine Hiina tsensuurinõuetele ei takistanud Hiina valitsust ettevõtet edaspidigi kimbutamast, siis juba väidetava pornograafia levitamise eest. Tegelikult otse vastupidi – pole sugugi välistatud, et see julgustas Hiinat hiljaaegu avaldama ettevõtetele survet, et kõigile riigis müüdavatele arvutitele paigaldataks filtrid.

Samamoodi õhutab Condé Nasti järeleandmine Venemaa ettevõtteid, millest paljud kuuluvad tegelikult riigile, edaspidigi avaldama survet oma Lääne partneritele, mis muudab kõigil teistel Venemaal probleeme tekitada võivate materjalide avaldamise tulevikus palju keerulisemaks.

Tõik, et Yale’i kirjastus, mis on riigi üks uuendusmeelsemaid, otsustas jätta Taani karikatuurid avaldamata, muudab teistel nende avaldamise raskemaks. (Mul on siin oma huvid mängus: ma olen ühe Yale’i kirjastuses ilmuva antoloogia toimetaja ning kaua aega imetlenud, kui kindlalt nad pooldavad Nõukogude arhiivide avamist.)

Tegelikult ongi nii, et iga kord, kui mõni Ameerika ettevõte annab järele vabadust piiravale survele, muutub üldine õhustik halvemaks ka kõigile teistele. Iga muudatus, mis võetakse ette mõne vabadust piirava rühma või valitsuse soovide rahuldamise nimel, muudab selle rühma või valitsuse tugevamaks. Asi, mis võib praegu tunduda pisikese kõrvalekaldena, võib tulevikus lumepallina kasvada. Selliste ettevõtete tõttu on kõigil terves maailmas palju keerulisem endist viisi vabalt kõnelda ja kirjutada.

Pole ühtegi seadust, millega võiks neid või üldse mingeid Ameerika ettevõtteid sundida järgima sõnavabaduse põhimõtteid välismaal. Küll aga on võimalik panna nad ebamugavust tundma kodumaal. See ongi selle kolumni mõte.

----------------------------------------

©New York Times Syndicate