Jüri Saar: kas Tartu oravatel läheb varjupaika tarvis?

Ülikallis Vabadussild, mille otstarbekuses tartlased kahtlema kipuvad, sest aastaid on räägitud, et kuiva jalaga Emajõest üle saamiseks vajavad sildu hoopis Tartu äärealad. Foto: Andres Ehrenpreis/Tartu Postimees

Eelseisvatel valimistel on Tartus peaküsimus see, kui palju oravad volikogus kohti kaotavad. Ei, senine linnapea Urmas Kruuse suuri prohmakaid teinud pole, kuid tartlased on reformi pikast ülevõimust tüdinenud, kirjutab Tartu Postimehe reporter Jüri Saar.

Tosin aastat Reformierakonna vankumatu kantsina püsinud Tartus on eelseisvatel valimistel üks ja peamine küsimus: kui palju oravad seekord volikogus kohti kaotavad. Vähesed küsivad, kas kaotavad. Mõned, peamiselt reformierakondlased, usuvad mõistagi ka, et kohti tuleb hoopis juurde. Aasta tagasi antud intervjuus kuulutas linnapea Urmas Kruuse, et tema juhtimisel võidab erakond 49-kohalises volikogus tagasi need neli kohta, mis eelmise linnapea Laine Jänese linnavalitsus valimistel kaotas. Reformierakonnal on kohti 19, enne 2005. aasta valimisi oli 23.

Olgem ausad, siis ajas Kruuse seatud siht mõrult muigama ka reformierakondlasi.

Uus, Elvast laenatud linnapea oli tartlastele võõras ja Tartu asjades silmanähtavalt koba. Pealehakkamist oli, aga taustateadmisi kasinalt.

Kahtedel viimastel kohalikel valimistel on Reformierakonnale Tartus ülekaaluka võidu toonud peaasjalikult esinumber, ametis olev linnapea. 2002. aasta kohalikel valimistel võttis Andrus Ansip 8799 häält, häältesaagilt järgmised – ka tulevane linnapea Laine Jänes – ei saanud paarisajast häälest enamat. Erakond sai kokku 13 961 häält, Ansipile antuid oli neist 63 protsenti.

2005. aastal kogus üha populaarsust lisanud ja selleks ajaks aasta linnapea toolil istunud Laine Jänes 4025 häält, tugevalt üle kolmandiku erakonnale tulnud häältest. Häältesaagilt järgmised oravad, praegune riigikogu liige Hannes Astok ja kohalik veevärgi juht Toomas Kapp ei saanud ligilähedalegi. Teiste, ka pikalt poliitikas olnud ja tuntud reformierakondlaste häältesaak jäi alla kolmesaja.

Kaks aastat tagasi kevadistel riigikogu valimistel, mis sillutasid Laine Jänese tee kultuuriministri toolile, võttis Urmas Kruuse Tartu- ja Jõgevamaal riigikogusse kandideerides 1765 häält, neist enamiku Elvast ja selle lähivaldadest. Kui lahkuv linnapea Jänes erakonna pikka pinki kiites ta linnapeakandidaadiks seadis, ei teadnud Urmas Kruuset Tartus suurt keegi.

Valija tüdimus

Kahtlemata on Kruusel raskem silma paista kui tema eelkäijal, alati särava naeratusega Jänesel. Ka käegakatsutavaid, selgelt tajutavaid töövõite ja sirgeselgseid otsuseid on tal vähem kui eelkäijatel. Sõnakas Ansip avas Aura veekeskuse, ehitas ülipopulaarseks osutunud Turusilla, pidas vangla teemadel kirgliku lahingu justiitsministeeriumiga, loetelu võiks jätkata pikalt.

Kruusele jäi avada uus sild kesklinnas botaanikaaia juures, aga vähesed on aru saanud, miks Reformierakond seda ülikallist silda sinna surus. Kaugema kandi rahval on ehk keeruline mõista, miks peaks uue silla avamine tuska tekitama. Aga seepärast, et sadakonna meetri kaugusel üks juba on. Samas on aastaid kõneldud, et linna poolitava Emajõe ületamiseks oleks uusi sildu vaja hoopis linna servadesse.

Linnavõimu kimbatus ühistranspordi korraldamisel, rattateede ehitamisel või piisava hulga lasteaiakohtade loomisel on hambus nii linnarahval kui opositsioonil.

Rahvusvaheline lennujaam nüüd küll on, aga bussijaam on just «tänu» Reformierakonnale andestamatu kööbakas. Raudteejaama ümber käib aga abitu tüli, mis on jätnud rongiootajad lageda taeva alla.

Teisalt. Mullune uuring näitas, et 91 protsenti tartlasi on oma kodulinna kui elukohaga rahul ja rahulolu on võrreldes varasemate uuringutega paranenud. Eluolu ja kesklinna väljanägemine mõnes aspektis tõesti ongi.

Suuri lauslollusi (kui 161 miljonit krooni maksnud sild, mis on suur ja paljude arvates lollus, välja arvata) ka ette lugeda pole. Linna võlakoorem on küll suur, aga asi pole nii nutune kui Pärnus. Linnatelevisiooni pole. Raekoja platsil küttepuid ja talvekartuleid ei jagata. Muidugi ei saa veebiküsitlusi põhjapaneva tõena võtta, aga Tartu Postimehe lugejaist 38 protsenti hindas Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsiooni tööd linna juhtimisel väga heaks, vähemalt rahuldavaks pidasid seda enam kui pooled.

Kolmandik andis siiski hindeks «väga nõrk».

Tõsi on ka see, et hulk tartlasi on Reformierakonna pikast ülevõimust lihtsalt väsinud.

Ei tee ju ka koalitsiooni kuuluvad Keskerakond ja Rahvaliit saladust, et kuigi koostöö sujub, on linna valitsemine käinud ikkagi oravate diktaadi all ja linnale võiks tulla kasuks ühtlasem häälte jaotus, et erakonnad üksteise seisukohti rohkem kuulda võtaksid ja diskuteerima vaevuksid. Et tõenäoliselt saab häältejaotus olema senisest tasavägisem, on ennustanud mitme erakonna esindajad, aga näiteks ka politoloog Rein Toomla.

Tuntud tegijad eesotsas

Sotsid muidugi saadaksid Reformierakonna joonelt varumeeste pingile puhkama ja uusi ideid koguma, sellest ei tee nende linnapeakandidaat Jarno Laur saladust. Sotsid, tookord Mõõdukad, olid Tartu võimu juures viimati tosin aastat tagasi, Tõnis Lukase linnavalitsuses.

Sotside unelmat võib pärssida kandidaatide vähene tuntus, kuigi nimekirja esimene on riigikogu liige Heljo Pikhof ja teine Tartus alati kindel häältemagnet professor Marju Lauristin.

Paremas seisus on Isamaa ja Res Publica Liit, kel tuleb seekord küll läbi ajada Tõnis Lukaseta (ta ei soovinud olla peibutuspart), kuid nimekirjas teine on noor ja tarmukas – Margus Tsahkna. Üldse on nende kandidaatide loend pikitud tuntud nimedega nagu pühadesai rosinatega: riigikogu esimees Ene Ergma, riigikogu liige Peeter Tulviste, näitleja Merle Jääger, professor Toivo Maimets. Kuigi kaheksa aastat võimust kõrval hoitud, on neil Tartus olnud alati arvukas toetajaskond.

Keskerakonna nimekiri algab riigikogu liikmete Aadu Musta ja Aivar Riisaluga. Rahvaliidu nimekiri riigikogu liikmest ja erakonna esimehest Karel Rüütlist ja abilinnapea Karin Jaansonist.

Peep Mardiste juhitavad rohelised on nimekirja saanud tuntud kuningriiklase, aastaid poliitikast kõrval olnud, aga juba 1989. aasta volikokku valitud Kalle Kulboki, muusik InBoili, lastekirjanik Heiki Vilepi ja näitleja Maar­ja Jakobsoni, aga sellega on tuntumad tegijad ka nimetatud. Muide, ka Aadu Must on kunagi kandideerinud hoopis Kuningriiklaste nimekirjas.

Kui Rahvaliit (ja muidugi seni volikogus esindamata rohelised) välja arvata, saadavad erakonnad kastaneid tulest tooma, vähemasti nimekirja eesotsas, ikkagi vanad tegijad. Põhijäreldus saab olla üks: eelkõige Reformierakonna põrumine saab olla teiste, senigi võitu üritanute edu eelduseks. Ajaloolistel põhjustel on aga Reformierakonna nimekirja koondunud kõige rohkem linnas tähtsaid ameteid pidavaid inimesi. Sunderakonnastamise süüdistust peab linnapea Urmas Kruuse kohatuks, aga ei tee ka saladust, et on inimestega kohtudes neid ikka Reformierakonna eest kandideerima kutsunud.

Tartu neljale valimisliidule ja ühele üksikkandidaadile on põhjust ennustada pelgalt osalemisrõõmu.

Kui ka Reformierakond peaks volikogus kohti kaotama, jääb ikka küsimus, kas tõesti jäetakse oravad linnavalitsemist kõrvalt vaatama. Praegugi lubaks puhas aritmeetika koalitsiooni moodustada Reformierakonda kõrvale jättes.

Siinkohal puudub võimalus kõrvutada erakondade programme Tartu valitsemiseks, sest kõik erakonnad ei ole neid veel avaldamiskõlblikuks lihvinud. Juba valminutes on kattuvaid teemasid ja käsitlusi võrdlemisi palju ning vaevalt küll keskmine valija neist sõnaohtratest dokumentidest läbi kaevama vaevub, kuigi neisse on peidetud ka mõni komm. Näiteks Rahvaliidu omasse kalambuurne lubadus ehitada Toomele oravate varjupaik.

Rahvaliit peidus

Tartu maakonnas on huvitavaim küsimus, kuidas läheb Rahvaliidul, mis eelmisel korral kogus tosinas omavalitsuses rohkem kui pooled häältest ja kõigist maakonna valijate häältest (Tartut arvestamata) 47,4 protsenti. Võrdluseks sobivat vastust on aga keeruline saada, sest kui nelja aasta eest oli Rahvaliit oma nime all väljas Tartumaa 21 omavalitsusest enamikus, siis sel korral üksnes kolmes. Enamikus on rahvaliitlased või seni Rahvaliidu nimekirjas kandideerinud peitunud mõnesse valimisliitu.

Rahvaliidu kohalikud juhid ei tee saladust, et põhjust tuleb otsida erakonna madalast mainest. Eriti raske on seetõttu meelitada erakonna nimekirja parteituid tublisid inimesi. Muidugi on ka teiste erakondade liikmeid väljas valimisliitudes. Seekordsete valimiste eripära ongi suurem valimisliitude hulk. Läinud korral oli neid maakonnas 14, nüüd 35. On tõenäoline, et valimisliitudele ja üksikkandidaatidele koguneb maakonnas suurem häälte osakaal kui läinud korra umbes 22 protsenti ning erakondade vahel jääb jagada selle võrra vähem.

Esinumbrid Tartus

•    Viktoria Neborjakina (Initsiativa)

•    Peep Mardiste (Rohelised)

•    Heljo Pikhof (SDE)

•    Sean Thomas Donohoe (Tartu Alternatiiv)

•    Urmas Kruuse (Reformierakond)

•    Kalju Preiman (Noorte, Tööealiste ja Erivajadustega Inimeste Valimisliit)

•    Karel Rüütli (Rahvaliit)

•    Peeter Laurson (IRL)

•    Gennadi Suhhov (Koostöökeskus – Tsentr Soglasija)

•    Aadu Must (Keskerakond)

•    Lembit Langell (üksikkandidaat)

Allikas: Vabariigi valimiskomisjon