Neeme Korv: tühjajahvatajad

Foto: .

Täpselt 30 aastat tagasi avaldas Kalju Kangur suurepärase iroonilise kunstmuinasjuttude raamatu «Unenäod kristallkohvris». Üks lugu pajatas tühjajahvatajatest.

Nimelt elanud ühes külas kelkijad, kes oma osmikute katustelt kuulutasid, kui vägevad saavad olema nende viljapõllud, kui nad kord külvama hakkavad, kuidas jahukört saab nii rammus, et suumatsutamine kostab naaberkuningriikigi.

Sügisel topiti aga jälle kotid tühja täis ja viidi veskisse jahvatamiseks. Samal ajal ootasid kodudes pajad tulel ja kui veskist jahvatatud tühjaga tagasi oldi, keedeti tühjast körti ja lakuti lusikadki üle. Jutt sellest, «mis meil küll kõik olema saab, kui», jooksis muidugi kogu aeg edasi.

Vaadates-kuulates eile rahvusringhäälingu esimest valimisstuudiot, eriti just neid mehi, kes üht toredat Eesti linna, Rakveret, juhtima pürgivad, tundus vägisi, et kesk stagnaaega kõnekalt kõlanud lugu ütleb midagi ka meie 21. sajandi vabariigis.

Hämmastas, kuivõrd ettevalmistamata tuldi saatesse lobedat juttu puhuma – sõnadest ei tule ühelgi poliitikul puudu –, vastavalt ajavaimule mingit abstraktset riiki sõimama ja mingitest abstraktsetest eurorahadest heietama, unustamata ka vahepeal koduparteid patsutada. Kui jutt läks konkreetsemaks, millise rea pealt milliseid kulutusi teha, ei osatud öelda a-d ega e-d. Eks me... vaata, aruta partneritega läbi, teeme koostööd jne. Mulje, et erakondadel ei ole terviklikku Eesti-visiooni, küll aga palju plakatlikke väljendeid, süvenes üha.

Üks Tallinnast kohalikku omavalitsusse kandideerija nimetas end uhkusega hinges «kolkapatrioodiks»... Eilses saateski oli kõnekas hetk, kus saatejuht tundis huvi, kas meeriks pürgijad näiteks teavad, kui palju maksab Rakveres linnabussi pilet. Küll olnuks efektne, kui keegi tekkinud kohmetuses teadnuks. Paraku ei. See-eest leiti kiiresti üksmeel, et niisuguses väikeses linnas tulebki jala käia. Loosung «Arendame tervislikke eluviise!» vastusena sellisele küsimusele võtab umbes samamoodi sõnatuks nagu «Tallinn aitab!» kartulikottidel ja puuriitadel vabariigi esindusväljakul. Või nagu valimiskampaania ette rakendanud nn sotsiaal­sed töökohad.

Esimene, arvatavasti parteilise taustaga netikommentaator toksis juba pealkirja ja paari avalõiku lugenuna (millisel põhjusel ei saa neid ka pidada lugejateks, nagu Tiit Hennoste ühes arvamusloos tabavalt märkis), et «ise olete tühjajahvatajad, te ajakirjanikud».

Aga kuidas saab üks kirjutaja või saatejuht rääkida olematust asjast kui olevast? Kui veskitiivad pöörlevad ja kivid jahvatavad kolinal tühja. Ning loosungid aiva kuulutavad, mis kõik küll juhtub... siis, kui me kord seemne maha külvame.