Marek Kornat: õnnetuste avapaugud

Nõukogude väed sisenemas Poolasse pärast 1939. aasta 17. septembrit. Foto: NDA

Nõukogude Liidu relvastatud agressioon Poola vastu algas 70 aastat tagasi. Milline oli Poola ja Ida-Euroopa ikestamise eellugu, analüüsib Poola ajaloolane, Kardinal Stefan Wyszyński Ülikooli professor Marek Kornat.

Nõukogude armee sisenes 1939. aasta 17. septembri öösel Poolasse, mis juba alates 1. septembrist pidas võitlust hitlerliku Saksamaaga. 11 päeva hiljem sõlmiti Moskvas leping Poola riigi jagamise kohta. 17. september 1939 on päev, mis tähistab pärast I maailmasõda rajatud Poola riigi lõppu, ehkki tuleb meeles pidada, et rahvusvahelise õiguse seisukohalt jäi Poola ka edaspidi rahvusvaheliste suhete subjektiks, olles seda ka kogu II maailmasõja aja.

See päev on Poola ajaloos väga tähtis, ent niisamuti on ta oluline ka Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti rahvaste, sealhulgas eestlaste ajaloos. Siinne, Poola ajaloolase kirjutatud käsitlus on vaade Poola seisukohalt ning selles puudub püüdlus suurendada oma riigi ja rahva rolli, ehkki see oleks mõistagi kõige lihtsam.

Siiski on mul soov öelda seoses 1939. aasta septembrisündmustega midagi ka Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaste saatuse kohta. Kas Poola lüüasaamine tähendas midagi ka nende rahvaste jaoks või oli see neile ehk ükskõik? Kas selle ajalooline tähendus oli neile oluline või hoopiski marginaalne? Kas Poola välispoliitika maailmasõdadevahelisel ajal aitas kaasa Euroopa stabiliseerimisele? Need on küsimused, mida tuleks Nõukogude Poola-vastase agressiooni 70. aastapäeval endale esitada.

Et mõista Poola ja Ida-Euroopa ajaloolist reaalsust aastal 1939, peame ajas tagasi minema, et vaadelda rahvusvaheliste suhete ajalugu läbi kogu selle «ebakindla rahu» kahe aastakümne. 1919. aastaks oli Kesk- ja Ida-Euroopast saanud poliitiline vaakum. Vene, Wilhelm II Saksamaa ja Austria-Ungari impeeriumid varisesid kokku: Kesk- ja Ida-Euroopas toimus «geopoliitiline revolutsioon». Peamine poolakate ees seisev probleem oli 1918. aastal küsimus, kuidas luua uus rahvusvaheline tasakaal ja kord, mis oleks nii püsiv, et impeeriumide lagunemise katastroof tulevikus ei korduks. Poola juhid arvasid, et uus Poola peab saama Saksamaad ja Venemaad eraldavaks barjääriks. Riigimees, kelle tegevus otsustas uue Poola saatuse – Józef Piłsudski –, seisis üheselt sellise Poola eest, mis saaks iseseisvat välispoliitikat viljelevaks subjektiks ning poleks allutatud ei Saksamaale ega Venemaale. Tema kriitikud heitsid talle hiljem ette, et ta pani Poolale peale liiga suured ülesanded.

Teoreetiliselt avanes poolakate ees ainult kaks strateegilist võimalust.

Esiteks, lähenemine ühele oma suurtest naabritest, mis oleks automaatselt välistanud aina korduva Saksa-Vene «naabruse» probleemi. Ent selline lahendus ei tundunud siiski mõeldav, ilma et poleks tulnud loobuda suurest osast oma territooriumist või vältida riigi suveräänsuse piiramist. Sellise võimaluse lükkasid otsustavalt tagasi kõigi Poola poliitilise mõtte suundade esindajad.

Teine võimalus oli luua Poola juhtimisel «uute riikide» blokk Kesk- ja Ida-Euroopas. On loogiline, et Piłsudski valis teise lahenduse. Ta eeldas, et endise, enne Poola jagamisi eksisteerinud Poola-Leedu ühisriigi maadel õnnestub Poola egiidi all moodustada suur riikide föderatsioon.

Piłsudski visioon Ida-Euroopast tipnes projektiga, mille üle Poola ajaloolased veel tänapäevalgi elavalt arutlevad. Jutt on riikide föderatsioonist, mis ühendanuks Poola, Ukraina, Leedu ja teised Balti rahvad, samuti Valgevene, kus rahvusliku identiteedi arengutase oli kõige madalam. Poola-Nõukogude sõda aastatel 1919–1920 andis Poolale sõltumatuse, ent samas ei toonud see kaasa Venemaa nõrgenemist sedavõrd, et  plaani oleks õnnestunud ellu viia. Ent  võidukas sõda tagas siiski, et Poolast sai pärast I maailmasõda uue maailmakorra riikide süsteemis oluline komponent. Poola riik sai Versailles’ süsteemi  kinnituspunktiks ja teljeks, millega nõustusid isegi nii erinevad riigijuhid nagu Lenin ja Churchill.

Hiljuti väitis Poola ajaloolane Jerzy Borzęcki, et 18. märtsil 1921 Riias sõlmitud rahuleping, mis lõpetas Poola-Nõukogude sõja, oli raske kompromiss. See leping käsitles vaid Poola-Nõukogude suhteid, ent tema tähendus oli väga oluline kogu Kesk- ja Ida-Euroopa jaoks. Kahtlemata oli Poola 1920. aastal saavutatud võidul otsustav tähtsus nii Balti riikide kui ka Rumeenia iseseisvuse säilitamisel ning kindlasti ka Ungari ja Tšehhoslovakkia jaoks.

Poola tegi palju selleks, et Poola-Nõukogude suhted jääksid pikemaks ajaks stabiilseiks. 1920. aastatel, kui bolševistliku Venemaa ja alistatud Saksamaa vahel sõlmiti Rapallo (1922) ja Berliini (1926) lepingud, ei saanud Poola diplomaatia jõupingutused anda mingeid tulemusi. Alles Saksa-Nõukogude suhete kriisi tulemusena avanesid uued võimalused, mis tipnesid Poola-Nõukogude mittekallaletungilepingu allkirjastamisega Moskvas 25. juulil 1932; see pidi kehtima kuni aastani 1945.

Veel kord sai kinnitust tõik, et Poola rahvusvaheline positsioon on asuda Saksamaa ja Venemaa vahel. Ent Nõukogude riik polnud ikka veel loobunud soovist muuta Kesk- ja Ida-Euroopas Versailles’ lepinguga paika pandud korda. Nõukogude Liit viis järjekindlalt ellu poliitikat, mis oli teadlikult suunatud vastuolude ja eelduste suurendamisele, tekitamaks konflikte «kapitalistlike suurriikide» vahel. Seda poliitikat «kroonis» 1939. aastal Saksamaaga sõlmitud leping.

Ent enne kui jõudis kätte too koletu sündmus, võttis Poola diplomaatia ette mitu katset  eesmärgiga luua liitude süsteem kaitseks Saksamaa ja Nõukogude Liidu eest. Balti riigid said Poola välispoliitiliste huvide jaoks eriti tähtsaks. Poola diplomaatia püüdluste krooniks oli lepingu sõlmimine Varssavis 17. märtsil 1922; kahjuks leping küll ei jõustunud, kuna Soome seda ei ratifitseerinud. Poola-Eesti ja Poola-Läti suhted olid head. Ent konflikt Leeduga püsis, mistõttu Poolal oli raske oma võimalusi ära kasutada, moodustamaks suurt riikide poliitilist blokki. Kui Poola 1938. aastal saavutas ultimatiivsel teel suhete normaliseerumise Leeduga, oli juba liiga hilja midagi muuta.

1930. aastatel ilmnesid Balti riikides neutraliteedi ideed. Need põhinesid arvestusel, et sõjaeelses Euroopas oleks see justkui kõige mugavam positsioon, mis ehk võimaldaks isegi kuidagimoodi ennast säilitada ning vältida sekkumist konflikti. Poolal olid Saksamaa ja Nõukogude Liiduga halvad suhted ning seetõttu ei saanud olla Balti riikide jaoks eriti atraktiivne partner. Nn Balti Antante, regionaalse kaitse leping, mis sidus Leedut, Lätit ja Eestit, sõlmiti 1934. aastal, ent reaalse jõu moodustamiseks tuli lisada liit Poolaga.

Aastatel 1937–1938 tahtis Poola välisminister Józef Beck moodustada laiaulatuslikku meredevahelist riikide blokki, mis ühendaks endas Poolat, Doonau-äärseid ning Balti riike ja võimaluste piires ka Skandinaavia maid. See projekt osutus teostamatuks – Poola oli selleks liiga nõrk riik. Pealegi olid paljudel  ühinema kutsutud riikidel omaenda erinevad, tihtilugu vastakad huvid.

Omal ajal väitis Ameerika ajaloolane Gerhard Weinberg, et 1930. aastad tõid Euroopasse diplomaatilise revolutsiooni. «Revolutsiooni» kutsus pärast 1933. aasta jaanuari esile Saksamaa uus liider Adolf Hitler, kelles ühed nägid Saksa romantikut ja natsionalisti, teised aga totalitaarse riigi juhti, kes kavatses oma ideoloogiaga hõivata kogu Euroopa. Kahjuks olid teised vähemuses.

Versailles’ süsteemi lammutamise katsete mõjul tekkis Euroopas «kollektiivse julgeoleku» kontseptsioon, mida tänapäeva Vene historiograafia käsitleb põhilise tõendina Nõukogude Liidu rahumeelsetest kavatsustest. Selle konkreetsemaks väljundiks sai ebaõnnestunud Idapakti projekt, mille teemal peeti läbirääkimisi aastatel 1934–1935.

Lääne-Euroopas tundus paljudele poliitikutele, et Nõukogude Liidust, mis sõlmis 1932. aastal oma Euroopa riikidest naabritega kahepoolsed mittekallaletungilepingud (esimene selline leping sõlmiti Eestiga) ning astus kaks aastat hiljem Rahvasteliitu, võiks saada oluline stabiliseeriv tegur. Kuid kahjuks osutus selline arvamus ekslikuks.

1932. aastal laialt ette võetud Nõukogude diplomaatia «pealetung» ainult uinutas paljude eurooplaste ettevaatuse. 1930. aastate Euroopas oli «kollektiivne julgeolek» võimatu, ehkki sel  teemal toodi kuuldavale väga palju kõnesid ning paljude rahvaste ajaloolased usuvad sellist loosungit veel tänapäevalgi. Ent totalitaarriigid ei saa kollektiivset julgeolekut luua.

Poola seadis ekslikele ja viljatutele «kollektiivse julgeoleku» üleskutsetele vastu teistsuguse – kahepoolsete mittekallaletungilepingute kontseptsiooni. Marssal Piłsudskil õnnestus oma eluõhtul sel moel Poola rahvusvahelist positsiooni teatud määral stabiliseerida. Peale juba mainitud 1932. aastal NSV Liiduga sõlmitud mittekallaletungilepingu kirjutati 26. jaanuaril 1934. aastal alla Poola-Saksa deklaratsioon hoiduda jõudu kasutamast. Süüdistused Poola aadressil, justkui oleks ka selle deklaratsiooniga olnud seotud veel mingisugune salalepe, on ere näide ajaloo võltsimisest. 

Saksa-Nõukogude suhete äkiline halvenemine pärast Hitleri võimuletulekut avas Poola diplomaatia ees ühtlasi uued võimalused. III Reichi ja Nõukogude Venemaad lahutasid ju sügavad ideoloogilised vastuolud. Tekkis «tasakaalupoliitika», mille mõte oli säilitada Saksamaa ja Venemaa vahel oma neutraalsust, mitte võtta endale kohustusi, mis teeksid Poolast ühe oma naaberriigi liitlase teise naabri vastu. Kahjuks ei suhtutud Berliinis selles küsimuses Poolasse mõistvalt. Ka Moskva käsitles seda alati ebaausa mänguna. Võimalik, et vabamas ja ilma totalitaristlike režiimideta Euroopas oleks niisugune poliitika tollasele raskele ajaproovile vastu pidanud. Kuid tookordne rahvusvaheline reaalsus ei soosinud Poolat.

Lääne suurriikide nn appeasement policy pani Poola väga raskesse olukorda. Nelja  juhtiva suurriigi kvarteti kujunemises (Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia), mis oli justkui kompetentne organ, muutmaks ka riigipiire, peitus Poola jaoks suur oht. Saksamaa oli saavutanud oma järjekordse eesmärgi.

Paljud inimesed tolleaegses Euroopas (teiste seas Briti riigimees David Lloyd George 1936. aasta augustis) väljendasid imetlust, et Hitler oli niivõrd ruttu lõhkunud Versailles’ süsteemi. 1938. aasta septembris aset leidnud Müncheni konverentsiga lõppes Kesk- ja Ida-Euroopas ka toonane ajutine, väga habras stabiilne aeg. Tõeks osutus Piłsudski 1934. aasta ennustus, et hea suhete seis Saksamaa ja Venemaaga võib kesta mitte kauem kui ainult neli-viis aastat.

1939. aastal olid Poola-Saksa konflikti põhjuseks – ning seega ka II maailmasõja puhkemise eelduseks – Saksamaa territoriaalsed nõudmised Poolale. Hitler tahtis liita Saksamaaga

Gdański vabalinna. Ta nõudis Poolalt nõusolekut ka eksterritoriaalse maantee ehitamiseks Ida-Preisimaale läbi Poola valduste Pomorzes, nii et see Saksamaa põhiterritooriumist eraldatud riigi osa saaks maismaaühenduse emamaaga. Veel tahtsid sakslased, et Poola ühineks kohe Kominterni-vastase paktiga. Poola valitsus lükkas nõudmised tagasi. Vestluses oma kaastöötajatega 24. märtsil 1939. aastal küsis välisminister Józef Beck: «Kus on piir – see joon, millest Poola peab iga hinna eest kinni hoidma?»,  ning vastas ise, et selleks on meie territoorium ja põhimõte mitte alluda mingitele ühepoolsetele ja väljastpoolt peale surutud otsustele.

Juhul kui Saksamaa oleks olnud rahumeelne riik, oleks Poola järeleandmistel kindlasti mõtet olnud. Ent Hitleri nõudmistele allumine saanuks kindlaks teeks kuristikku.

Poola oli valmis võtma vastu väljakutse ning kaitsma oma sõltumatust isegi siis, kui oleks jäänud täiesti üksi. Kuid 1939. aasta märtsis sai Poola Briti valitsuselt garantiid, millega sama aasta aprillis ühines ka Prantsusmaa.

Becki toetusel elavnes ka  liitlassuhe Prantsusmaaga, ent eelkõige sõlmiti liit Suurbritanniaga. Allkirjastatud lepingut tõlgendas Poola valitsus kui eranditult ainult agressiooni vastu suunatut, et see ei rikuks pakte naaberriikidega. Liitlassuhe Suurbritanniaga pidi toimima ainult seoses Saksamaaga.

Kas oli võimalik, et sellest võinuksid tuleneda ka mingid kohustused Venemaa vastu? Võib-olla oleksid sedalaadi kohustused sundinud sovette loobuma Poola ründamisest. Poola valitsus seda silmas ei pidanud. Kui Beck oleks kõnelustel brittidega teatanud, et kardab ka rünnakut idast, andnuks see tunnistust sellest, et Poola on lootusetus olukorras – ning seega olnuks tal neil läbirääkimistel väga nõrk positsioon.

Üks küsimus, mis tänini kõige rohkem ajaloolaste tähelepanu köidab, on kolmepoolsete Briti-Prantsuse-Nõukogude läbirääkimiste kulg Moskvas 1939. aasta suvel, mis pidanuks viima suure Hitleri-vastase koalitsiooni tekkeni. Hiljuti surnud Poola ajaloolane Jerzy Krasuski nimetas neid läbirääkimisi «lääne diplomaatia kõige kurvemaks leheküljeks – isegi mõnevõrra nukramaks kui München». Nagu teada, nõudis Nõukogude pool esmalt nõusolekut oma vägede sisseviimiseks Balti riikidesse, mis olnuks võrdne nende okupeerimisega, aga hiljem esitas nõude Punaarmee sissemarsiks läbi Poola ja Rumeenia territooriumi. Nõukogude Liit ei piirdunud ainult Saksamaaga ning Poola lükkas ka need, küll mitte sovettide, vaid prantslaste ja brittide esitatud nõudmised otsustavalt tagasi. Poola peastaabi ülem Wacław Stachiewicz kirjutas: «Nõusolekut andmast keeldudes saavutasime, et vägivald ei omandanud seaduslikku iseloomu.» Mängides oma hukatuslikke mänge, kujutas Stalin Poolat läänele nagu takistust rahu tagamisel, püüdes riiki Prantsusmaast eraldada, isoleerida ning sundida vastu võtma tema tingimusi. Niisugune oli tegelikkus.

Kommunistliku Internatsionaali liider Georgi Dimitrov kuulis Stalinilt 7. septembril 1939. aastal, seega ajal, mil sõda juba oli alanud, et  Poola riigi võimalik kadumine Euroopa kaardilt on väga tervitatav, kuna see annab uued võimalused sotsialistliku süsteemi laiendamiseks. See vastus on üks järjekordne tõend, mis paneb kahtluse alla teesi, justkui oleks Nõukogude Liit 1930. aastatel olnud nõus nende territoriaalsete lahendustega, mis otsustati Pariisi rahukonverentsil  (ilma Venemaa osavõtuta) ja Riias.

Tuntud saksa ajaloolane Martin Broszat kirjutas tabavalt, et Hitler leidis Stalini näol totaalse hävitussõja pidamisel «võõraste territooriumide haaramiseks sobiva ja suurriiklike huvide kategooriates mõtleva partneri». Mõlemal totalitaarsel süsteemil olid ideoloogiliselt vastandlikud alused, ent nende iseloomus oli palju sarnasusi. Teine saksa ajaloolane Andreas Hillgruber on arvamusel, et venelaste tungimist Kesk-Euroopasse ei saa võtta nõukogulike tõlgenduste vaimus nagu «tavalist reaktsiooni Saksa agressioonile»: «Nõukogude Venemaal oli laialdaselt ette valmistatud programm, mis nägi ette Nõukogude mõjusfääride laiendamist Euroopasse – pärast  Saksamaa eeldatavalt lüüasaamist sõjas läänega – kuni mandri keskosani, et võtta seal sisse USA ja Suurbritannia vastu suunatud positsioonid.»

Ajaloolasena tuleb tunnistada, et info Saksa-Nõukogude lähenemise võimaluste kohta jõudis 1939. aasta kuumadel augustipäevadel ka Varssavisse, samuti Balti riikide välisministeeriumidesse ning hiljem, kui 23. augusti ööl vastu 24. augustit allkirjastati Saksa-Nõukogude leping, ilmusid ajakirjanduses kohe spekulatsioonid ka selle väidetavate salaklauslite kohta.

Nii sõjakogemused aastatest 1919–1920 kui ka Venemaa kui ühe Poola ajaloolise jagaja «traditsiooniline» surve Poolale sundisid kahtlustama, et Nõukogude riik on ohtlik Poolale ja teistele naaberriikidele. Ent Beck ei pidanud siiski võimalikuks, et mõlemad, teineteise suhtes vaenulikud totalitaarsed suurriigid äkki omavahel reaalse liidu sõlmiksid ja Euroopat jagama hakkaksid.

Oli veel ka teine põhjus, mis sundis kahtlema selles, et Berliin ja Moskva saaksid Poola vastu ühineda. Poola-Briti liit, mis 25. augustil lõpliku kuju omandas, sai vundamendiks kõikidele Varssavis formuleeritavatele rahvusvahelise olukorra hinnangutele ja samuti aluseks Poola seisukohtadele. Valitses veendumus, et Poola saab liitlastelt lubatud abi ning see kindlustab, et Stalin ei riski ette võtta rünnakut Poola vastu, kuna sel juhul peaks ta vastu astuma kolme riigi – Poola,

Suurbritannia ja Prantsusmaa koalitsioonile. Kahjuks vedasid kõik need kalkulatsioonid alt.

Hitleri-Stalini sobingu teokssaamist ei loodetud ka Balti riikide pealinnades. Poola suursaadik Riias, diplomaat Jerzy Kłopotowski kirjutas, et Saksa-Nõukogude kokkuleppe võimalikkusest ei mõelnud Balti riikides keegi. Läti välisminister Vilhelms Munters kinnitas, et niisugune kontseptsioon on nonsenss. Väga sarnaselt tõlgendas seda küsimust ka Eesti sõjaväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, kes ütles  Poola saadikule Wacław Przesmyckile, et NSV Liidu poolt ei ole vaenutegevust oodata. Seda väidet nimetas ta aksioomiks.

Värskelt allkirjastatud pakti reaalsest tähendusest tõstatati küsimusi peamiselt ainult ajakirjanduses. «Vaatamata valitsuste optimismile, nende tähendusrikkale vaikimisele ähvardavate tagajärgede võimaluste suhtes, … häirivad küsimused sellest, kas Soome saatus sai nüüd otsustatud. Üldiselt ei sega see elu, ent on jätkuvalt kollektiivses teadvuses,» kirjutas Poola suursaadik Helsingis Henryk Sokolnicki. Märkimist väärib ka Eesti välisministri Karl Selteri avaldus 1939. aasta augusti lõpul, et Nõukogude juhtide tegevus võib põhjustada  «füüsilise hävingu eesti rahvale, kelle arv on 1 200 000 inimest».

Esimesed Poola diplomaatidelt saadud signaalid, mis osutasid Nõukogude rünnaku võimalusele, võib dateerida 8. septembriga 1939. Sel päeval oli Poola suursaadik Venemaal Wacław Grzybowski Poola-vastaste meeleavalduste tunnistajaks Moskvas, kus kõlasid avalikult süüdistused, et Poolas kiusatakse taga ukraina ja valgevene vähemusi. Suursaadiku jaoks oli see tõendiks, et sovetid ründavad Poolat neile sobival hetkel. Päev hiljem saatis Grzybowski Varssavisse tele­grammi, mis kinnitas: «Sovetid on võtnud äraootavalt neutraalse seisukoha ning samuti keeldunud nii kõigist sõjaväeliste materjalide tarneist meile kui ka kogu transiidist.»

NSV Liidule oli oluline, et Prantsusmaa ja Suurbritannia küll kuulutasid Saksamaale sõja, ent ei alustanud mingit  lahingutegevust. Juba 1939. aasta mais sündis oma esialgsel kujul kontseptsioon mitte avada läänes teist rinnet, eesmärgiga Poola armee välja kurnata. 12. septembril võeti selline otsus vastu ka Abbeville’is toimunud konverentsil, mille tulemusi Poola valitsuse eest varjati. Ajaloolaste arvates oleks lääne suurriikide sõjaline potentsiaal lubanud ette võtta ka pealetungi. Kuid neid võimalusi ei kasutatud ära.

16. augusti ööl vastu 17. augustit 1939 kutsuti suursaadik Grzybowski välisasjade rahvakomissari asetäitja Vladimir Potjomkini juurde, kes luges talle ette noodi, mis kinnitas, et Poola riik on lakanud eksisteerimast ning senised Poola-Nõukogude lepingud on kaotanud kehtivuse, ent Nõukogude Liit on otsustanud viia oma väed «endise Poola riigi» territooriumile, eesmärgiga kaitsta «poolakate poolt ahistatud rahvusvähemusi» – ukrainlasi ja valgevenelasi.

Nõukogude Venemaa relvastatud agressioon Poola vastu kutsus Euroopa riikide pealinnades esile hämmastuse ja suure imestuse. Poolaga liitlassuhteis olevad lääne suurriigid ei teinud kuigi palju, et seista jalge alla tallatud Poola riigi õiguste eest. Tõe nimel tuleb siiski veel lisada, et nad ei saanud Nõukogude agressioonile vastu astuda.

Prantsusmaa peaminister Daladier kinnitas, et juhul kui Prantsusmaa ja Suurbritannia oleksid solidaarsuse nimel Poolaga sovettidele sõja kuulutanud, siis oleksid nad sellega just kaasa aidanud Nõukogude Liidu langemisele Saksamaa embusse. Mis on veel huvitav: Eesti välisminister Selter kinnitas, et kui Suur­britannia oleks Nõukogude Venemaale sõja kuulutanud, oleks see tähendanud Saksamaa võitu. Suurbritannia peab edaspidi vältima Venemaa võimalikku kallutamist Saksamaa leeri.

Keegi, kes teab, milline oli 1939. aasta poliitiline reaalsus Euroopas, ei tohi hellitada mõttetuid lootusi, justkui võinuks Poola liidrite suurem informeeritus Molotovi-Ribbentropi pakti salalepete kohta aidata riiki säilitada või kas või osaliseltki muuta Moskva ja Berliini poolt kindlaksmääratud sündmuste stsenaariumi. Poola valitsuse võimalused olid tol korral nullilähedased. Ei olnud enam isegi tagasiteed läbirääkimistelaua taha Saksamaaga jaanuaris 1939 Hitleri poolt Beckile varem esitatud tingimustel, kuna Saksamaa ise enam sellist võimalust ette ei näinud.

Alternatiiviks jäi ainult täielik kapituleerumine. Sellist otsust ei saanud teha ükski valitsus. Poola rahval oli tahe kõigest hoolimata kaitsta oma sõltumatust.  

Poola jagamine 1939. aasta septembris lükkas veerema Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastele pealesurutavate territoriaalsete muutuste laviini. Selle ohvriks langesid poolakad, leedulased, lätlased, eestlased, soomlased ja rumeenlased. Ainuke rahvas, kelle saatust ei otsustatud Kremlis ööl vastu 24. augustit,  olid soomlased, kes Talvesõjas kangelaslikult oma sõltumatust kaitsesid. Rahvusvahelise üldsuse kõneka passiivsuse tõttu sai võimalikuks Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste ikestamine paljudeks aastakümneteks. Balti rahvaste saatus, kes õigusetuna annekteeriti NSVLi koosseisu, oli poolakate omast veelgi raskem – meile jäi pärast 1945. aastat alles küll oma, ehkki sovettidele allutatud riik.

Tänapäeval on meil II maailmasõja kohta erinevad mälestused. On Poola mälu, on Balti rahvaste mälu, on juutide mälu, ent on ka Saksa ja Vene mälu. Meil on vaja nende mälude ajalooteemalist dialoogi, mis baseeruks usul sarnastesse väärtustesse.  Meile on vaja uut mälukultuuri. Meie, poolakad, ei esita vene rahvale mingeid pretensioone selle kohta, et Stalin valmistas meie rahva jaoks ette saatuse saada ohvreiks. Me teame ja mäletame, et 1939. aastal valitses Venemaal kuritegelik totalitaarne režiim, mis ei säästnud ka omaenda kodanikke.

Kui ajalugu aastatest 1919–1939 ning eriti perioodist 1938–1939 järeltulevatele põlvkondadele üldse midagi õpetab, siis eelkõige seda, et Euroopat ei tohi jagada mõjusfäärideks ning ühtki Euroopa osa ei tohi lähtuvalt kogu selle terviku julgeoleku vaatepunktist pidada vähem tähtsaks. Euroopa manner on tervik, agressiivseid riike tuleb tagasi hoida ning mis tahes ühepoolsete järeleandmiste poliitika läheb kalliks maksma ega vii mitte kuhugi. Niisugune ongi 1939. aasta ajaloo õppetund meie jaoks praegu – 70 aastat hiljem.