Portugallane Jose Manuel Barroso sai eile oma tahtmise – ta valiti teist korda Euroopa Komisjoni juhtima. Nii lõppes üks sel sügisel Euroopa Liidu ees seisnud võtmevalikuid. Teine ja tähtsam – iirlaste teine referendum Lissaboni leppe üle – on ees.
Juhtkiri: stabiilsuse märk Barroso
17. september 2009, 00:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Barroso valik tähendab ilmselt, et Euroopas jätkub kõik enam-vähem nii, nagu senise komisjoniga – president on olnud mõistlikult aldis kompromissidele ja ta rõhutas ka valimiskõnes, et on oma ametikohal kõigi huvide teenimiseks. Kui aga tuleb Lissaboni leping, muutub ka komisjon: ELile tuleb välisminister ja ELi nõukogu president. See kõik muudab komisjoni seisundit.
Eestile on Barroso esimene ametiaeg olnud murdeline juba seetõttu, et selle algus langes kokku meie astumisega Euroopa Liitu. Barroso saamine komisjoni presidendiks suurendab tõenäoliselt ka Siim Kallase šansse saada hea ametikoht, sest Barroso on tema tööga rahul ja saab Kallast usaldada.
Enne uuestivalimist esitles Barroso oma plaane teiseks ametiajaks, mida kritiseeriti kui liiga üldisi ning kõigile meeldida püüdvaid. Püüd kõigile meele järele olla on üks põhjuseid, miks Barrosole hoolimata tema keskmiselt edukaks peetavast ametiajast ka ründajaid on kogunenud. Näiteks sotsiaaldemokraatide ja roheliste fraktsiooni juhid, kes ei asunud tema selja taha hoolimata lubadustest sotsiaalvallas või esimesel ametiajal märkimisväärset meediatähelepanu kogunud algatustest võitluses kliimamuutuste vastu. Ometi ei asunud nad otseselt presidenti ka ründama, vaid eelistasid erapooletust.
Teiselt poolt ei olegi komisjoni juhi võimuses muuta kogu ühenduse poliitikat ja Barroso pidi oma esimesel ametiajal hakkama saama eriti raskes olukorras, kus põhiseaduslepe lõplikult areenilt kadus, Lissaboni lepe selle asemele tuli ning räägiti Euroopa Liidu tõsisest kriisist.
Nüüd aga on Barroso kinnitanud, et tähtsam on ELi muutumine maailmajõuks. Tema peaks olema komisjoni president, kes viib ELi jõuliselt maailmajõudude sekka ja suudab seega pakkuda konkurentsi USA-le, Hiinale, Indiale ja miks mitte ka Brasiiliale.
Kuigi poolthääli kogunes Barrosole seekord vähem kui eelmisel hääletusel viis aastat tagasi, võib Barroso kergendatult hingata – isegi kui Lissaboni lepe peaks iirlaste uuel referendumil oktoobri alguses läbi minema, on tal olemas absoluutne häälteenamus, mida ELi uue alusleppe jõustumisel komisjoni presidendil vaja läheb. Igal juhul on Barroso tagasivalimine lootustsisendav märk stabiilsusest, mida masust räsitud ELil hädasti vaja oleks.