Valdo Praust: Uus Sakala – Teatri väljaku surm?

Valdo Praust Foto: Postimees.ee

Nõukaaegne Sakala on nüüd läinud – alles on vaid nurgatorn ning IT Kolledži kasutatav Rävala tiib. Läks nagu läks: pärast kaklust rusikatega ei vehita, pigem huvitab meid tulevik. Süüvides veebilehel www.sakala.ee toodud plaanidesse-projektidesse ja muussegi linnaruumiga seonduvasse, avastasin ma aga mitu ehmatamapanevat asja, mida avalikkuses lahatud-arutatud ei ole. Aga võiks ja lausa peaks, enne kui uut Sakalat õhinaga püstitama hakata ning jälle kord sedastada, et juba on JOKK.

Ehmatavad plaanid

Vaatame uue Sakala mõõtmeid. Kirde suunas on mõistlik hoonet laiendada Teatri väljaku piirideni. Hea küll, las laieneb, Teatri väljakul ju puuduski korralik kirdeserv, mis kavandati juba väljaku esmakujundamisel esimese sõjajärgse üldplaneeringuga (tollase keelepruugi järgi: generaalplaaniga) 1953. aastal.

Nüüd vaatame aga loodepiiri. Kuna lammutamisaegne plank on püstitatud saali seinast 40 meetri kaugusele marsruuttaksode peatuse juurde, siis lihtsameelsed võivad arvata ja arvavadki, et sinnamaani uus Sakala ulatubki. Tegelikult on plaan täita uue klaas-betoonkolossiga veel järgmisedki 50 meetrit kuni Estonia puiesteeni, võttes enda alla nii praeguse väikese pargi kui ka paari marsruuttakso peatuse.

Visuaalne surm

Mõelgem veidi järele, mida see linnaplaneerimise seisukohalt tähendab.

Esiteks – selline suur Estonia puiesteeni ulatuv klaaskoloss tapab visuaalselt sealsed praegused dominandid – Estonia teatri ja kunagise Aadlipanga, praeguse Eesti Panga nurgamaja koos imposantse nurgatorniga. Kuna Estonia visuaalne kesktelg ei vaata täpselt piki Teatri väljaku kesktelge, vaid veidi kõõrdi Sakala poole, siis tähendab see seda, et uue Sakala keskuse ots hakkab ulatuma täpselt Estonia teatrisaali fassaadi ette.

Just selle kõõrdsilmsuse tõttu jätsid kõik 1950–70ndate aastate piirkonna kultuurikeskuse planeeringud (Meigas, Keppe, Arman jt) just sellesse nurka rohkem vaba ruumi, et Estoniat kui meie esimest suuremat rahvuskantsi visuaalselt mitte ära matta. Ja nüüd me teeme seda siiski?

Teiseks – kas niigi kivilinnastuvas Tallinnas on mõistlik täis ehitada 30x50 meetri suurust elujõulist pargiala, mis jääb kaasajal Estonia teatrisaali ja lammutatava Sakala keskuse vahele?

Kolmandaks vaatleme marsruuttakso- ja bussipeatusi. Aastakümneid oli nende põliskoduks Viru väljak, kuni targad linnaisad leidsid, et sealse platsi võiks ärikeskust täis ehitada, mistõttu marsapeatused sundküüditati Teatri väljaku äärde.

Kui Sakala keskus laieneb Estonia puiesteeni, kuhu paneme siis Kosele, Riisiperesse, Habajasse ja mujale sinnakanti väljuvate marsade peatused, mille praegune paik jääb betoonkolossi alla?

Võiks ju vastata – tihedamalt Teatri platsile, kus mitmed marsapeatused juba ees on. Aga ei – uue Sakala plaane vaadates avastasin õudusega, et sinna, täpselt keset Teatri väljakut praeguste sõidusuundade vahele on plaanitud omalaadne «kombits»: sissesõidutee Sakala maa-alusesse parklasse.

Nii et Sakala arendajad ei suuda enam piirduda sealse krundiga, vaid tungivad juba avalikele linnaväljakutele? Selge see, et parklapääsla rajamine tõmbab marsapeatustele kriipsu peale. Seda muide olukorras, kus madallaienenud ja autostumise käes lausägav Tallinn lausa nõuab karjuvalt uute bussiliinide käikupanemist linnalähedastesse piirkondadesse ning siit lähtuvalt ka uute peatuskohtade rajamist. Kuhu neid aga rajada, kui kogu vaba linnamaa ja väljakud on erastatud ja/või hoonepurakaid täis ehitatud?

Mis pealinnas toimub?

Ning lõpuks ja neljandaks – mis saab Teatri väljakust? Selge see, et parklapordi n-ö mutiaugu ehitamine otse keset väljakut nõuab hüvastijätmist sealsete alleedega vähemalt osaliselt, aga võib-olla ka tervikuna. Ja mis saab sealsest liiklusskeemist?

Avastasin maa-ameti kaardiserveri avalikest teenustest õudusega, et kõigest mõned päevad tagasi – 15. märtsil – on Teatri väljaku kinnistul algatatud aktiivne lähteülesanne. Ons see Teatri väljaku kao algus? Ka nõukaaegse Sakala kao algus oli ju salakaval ja vaikne...

Lugupeetud linnaisad – ma tahan teada, mis avalikkuse eest varjatult toimub? Ja arvan, et ma pole ainus. Paljud pealinlased ja riigikodanikud tahavad teada, mis toimub avalikus linnaruumis, et vältida jaburlahendusi ja kinniehitamist.

Igaüks ei ole ju minusugune «hull», kes kontekstist väljakistud kaarte-plaane nähes need hetkega reaalsusega kokku viib.

Lõpuks minu suur kummardus legendaarsele linnaplaneerijale Dmitri Brunsile, kelle 1993. aasta raamat pani mind linna vaadates hoopis teistmoodi mõtlema, sh ka Teatri väljaku kontekstis.